2. Käbi Laretei “Mineviku heli”/”En förlorad klang”

lareteiNüüd sain siis selle kogumiku läbi. Hämmastav ikka, et tol ajal püüti ühte köitesse ära mahutada kolm teost – tänapäeval aga antakse lühike “Kuhu kadus…?” välja laias trükis rohkete fotodega ja eraldi. Lisaks veel 200+ krooni. See kogumik on maksnud 73.30 krooni, välja antud 1995. aastal (toona muidugi võrreldav hind…). Nagu öeldud, sisaldab see kogumik Peotäis mulda, lapike maad; siis Käbi Laretei isa, Heinrich Laretei dokumentaalset katket raamatust Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas, V. Kirjastus EMP, Stockholm, 1957, lk. 206-211; ja kolmandana Mineviku heli, mis samuti juba varem LR-s oli välja tulnud. (Rüütli tn antikvariaadis oli seda müügil, aga ma tahaks seda kogumikku pigem). Selle raamatu põhjal olla ka vändatud film – aga sisu järgi tundub, et seal on taas kõigest osake sellest raamatust ja palju mujalt.

Nii möödaminnes olgu öeldud, et Heinrich Laretei dokumenteeritud jutt Stockholmi Eesti saatkonna üleandmisest Nõukogude Liidule oli minu jaoks esimeseks valusaks tõendiks Rootsi alatusest Teise maailmasõja ajal seoses Balti riikidega (ning põgusalt puudutab baltlaste väljaandmist ka Käbi ise Mineviku helis. Kuna siia on otsinguga satutud, pakun ka selle rootsikeelse lingi). Jätised, pole midagi öelda. 9. maid kirjeldab Käbi samuti suhteliselt valusalt – lõi sõpradega klaase kokku nagu kogu Euroopa, südames tõmbas aga kokku – kellelegi ei tulnud tema maa enam meelde. See, et ta vanaema-vanaisa olid Siberis ja sinna ka surid. Et tema maad enam olemas ei olnud. Ja et tema vanemad elasid tunniajase lennusõidu kaugusel Tallinnast, aga ei näinud seda linna enam kunagi.

Kui aga minna sisuliselt ka üle Mineviku heli juurde, siis peab märkima, et minust on saanud Käbi Laretei andunud fänn. Olen küll vist edetabelitetegijast mõjutatud, kui väidan, et Lareteist on saanud minu lemmik naiskirjanik🙂 . Ma ei tea, kas mul seni naiskirjanike seas üldse väga lemmikuid ongi olnud. Mulle NII MEELDIB, kuidas ta kirjutab (ja loomulikult see, kuidas Saluäär teda tõlgib. Mineviku heli ees on kirjas “autoriseeritud tõlge”, ei tea siis, kes täpselt). Mulle meeldib sisu ja veel rohkem meeldib mulle see, et kõik pole välja mõeldud, vaid just nii olnudki. Iga inimene saaks oma elust raamatu, kui vaid kirjutada oskaks – ja Käbi oskab. Ses suhtes on ainult tore, et ta on võtnud vaevaks oma elust nii paljut paljastada – ilukirjandus on sellest ikkagi võitnud.

Mineviku helis ei ole tegelasteks Käbi, Maimu jt, vaid Heli, Virve jt. Seega on leitud mingid pseudonüümid, nii moe pärast. Muuhulgas tekib eesti keeles paralleel pealkirja ja minategelase vahel – rootsi keeles mitte (otsekui tõlkes!!!). Ometi kirjutab ta nii paljut taas üle – tegemist oleks tõesti nagu variatsioonidega ühel teemal. Peateemaks on Käbi ise, aga varieeruvad rõhuasetused (otsekui tõlkes: abielud; peotäis mulda, lapike maad: leppimine vanemate surmaga ja meenutused lapsepõlvest; mineviku heli: noorusaastad ja abielueelsed mehed). Kõigis on siiski palju samu episoode lapsepõlvest sisse toodud – ja mina ausalt öeldes ei heida seda kübetki ette. (Ingmar Bergman kirjutas minu arust ka kogu aeg ühte ja sama perekonnasaagat – Fannys ja Alexandris; Pühapäevalapses; Laterna Magicas – äkki veel kuskil. Aga Bergmani stiil oli filmilik – pigem pildid kui sellised tundeelu lahtikirjutused). Näiteks figureerib siin jälle see kuulus vanaema (seekord ongi tõlgitud emaema, nagu rootsi keeles), kes oli nii eestlase musternäidis kui võimalik – paras hull mutt, aga Käbi kirjutab sellegipoolest soojusega.

Talle omasel moel võttis emaema vanu sõpru vastu sõnadega: “Kui kõhnaks te olete jäänud!” või “Kui vana te välja näete!” ja kui ta nende kõrvale diivanile istus, näpistas ta end kintsust nagu nõid “Hansus ja Gretes”, kahetsust tundes selle üle, et neil polnud rohkem liha kontide peal. (lk. 371 – oi kuidas vanaema H meenub! Kas ta külalisi just käppima läks, daam ikkagi, aga meie sääri küll!)

Lugedes Käbi Laretei raamatuid, oled nagu mingi voolava jutuvoo sees, tunned ennast hästi, naudid jutustamist. Käbi kirjutab oma suhetest – need toimusid selle raamatu piires enamasti sõja ajal, aga tundub, nagu oleks tegemist juba kuuekümnendatega ja seksrevolutsiooniga – ta ei salga, et magas ühe või teise inimesega. See kõik on justkui loomulik ja ilus. Isegi kahest abordist on juttu. Võrreldes meie kodumaiste mälestustekirjutajatega on ta laia joonega, laiema paletiga, mahlasem, ilusam. Tarand ja Vaarandi olid mõlemad sellised vaoshoitud ja tagasihoidlikud dokumenteerijad – “et saaks see asi nüüd kirja”. Aili Palju kõnelused Bettiga oli mingitpidi kirjanduslikum, aga kuna tegemist oli kahe naise sõpruse ja vestlustega, siis jäi seegi eestlaslikkuse piiridesse.

Lugedes kerkis Stockholm ka nii kenasti silme ette. Esiteks see kurb väljakolimine saatkonnast Humlegårdeni taga. Hiljem jalutuskäigud Östermalmil – Sturegatan, Östermalmsgatan, Strandvägen… Kord saab ta elada Östermalmil ühe Venemaalt pärit ooperidiiva juures ja selle kirjeldus oleks justkui minu tuba E-i pool:

Mina kolisin Madame‘i juurde, Östermalmi suurtele korteritele iseloomulikku teenijatetuppa, mille aknad olid õue poole ja mis oli pime ja kitsas nagu koridor. (lk. 386)

Mu aknad avanesid küll õue poole, aga erinevalt temast ei näinud ma mingit tuima müüri, vaid siseõue (nagu Karlssonis!) ja vastasrõdul kasvatas üks kooliõpetajast homo peeneid taimi – terve arboraatum oli tal seal! Imeilus.

Mingi labane rootsi kriitik on ühes arvustuses-tutvustuses kirjutanud Otsekui tõlkes raamatu kohta, et häirisid kohati pikad muusikalõikude interpreteerimise kirjeldused – umbes, et igale matsile need väga rõõmu ei valmista. Minu arust on Käbi raamatute puhul just tõeliseks naudinguks, et sa peaaegu et kuuled neid lugusid taustal (no ei kuule muidugi, kuna teadmised neist on tõesti väga puudulikud. Aga see õhkkond!). (Lisaks muidugi võttis see svensson, tegelt Larsson, muidugi üles, et kõik, mis puudutab Bergmani klanni, läheb rahvale alati peale – nagu (ainuüksi) selles oleks asja võlu olnud!). Vabandust, mu reaktsioon on ehk ülekohtune, kuna retsensioon ise oli enam-vähem positiivne…. Nojah, see pole hetkel kõnealuse raamatu kohta ka.

Lõpus aga kiskus vaat et pisara välja – ei teagi, mis põhjusel. Kaotatud Tallinn, kaotatud elu, mälestused – FÖRLORAD klang (tõlkes kaduma läinud: Mineviku heli on otseses tõlkes Kaotatud heli/kõla). Ja sedasi jääb uksekella helin viimaseks, millest raamatus juttu. Kuna tegemist on ju autobiograafiatega, siis ongi hea, et me ei tea, kuidas selle Giorgioga lõpuks jäi. Väga ilukirjanduslikult lõpetatakse sel hetkel raamat lihtsalt ära. Ja see sobib. (Oleks sobinud ka eelviimase peatüki lõpus lõpetada).

Ja ikka jääb kõlama, et Käbi otsib oma kirge, oma jäägitut armastust. Kõik teised inimesed tema ümber leiavad, et “enam kaugemale ei saa” või et armastus on üldse pahn – tema aga jääb endale truuks. Ja mitte otseselt selles raamatus (kuigi selles raamatus üksikuna jääks Giorgio just Selleks Õigeks), vaid teades tema elu edasist kulgu ja armastuskirju🙂 . Näiteks ütleb Venemaalt pärit Madame, soovitades Käbile ühte ta austajat:

“Ta on jõukas!” hüüatas Madame hoolikalt kaarte ladudes. “Marurikas. Ja see pole sugugi paha, et ta intelligentne ei ole. Tähtsam on see, et tema armastab sind, kui et sina teda. Armastus võib tulla ja minna, aga raha on närvidele kasulik. Ja kes ütleb, et inimest, kellega ollakse abielus, peab ilmtingimata armastama? Sellest ei ole ma kunagi aru saanud. See on väikekodanlik.” (lk. 388 )

Aga Käbi ei jäta oma jonni – ja ainult armastab. Ja jagab lugejaga oma armastust nii muusika kui inimeste vastu.

This entry was posted in raamat and tagged , , , . Bookmark the permalink.

2. Käbi Laretei “Mineviku heli”/”En förlorad klang” on saanud ühe vastuse

  1. aidivallik ütles:

    Mulle meeldib ka Käbi Laretei väga. See, kuidas ta kirjutab… Eesti autobiograafiaid üldiseks võrdluseks võttes võib minu arust siin näha asja, mida ma nimetaks rikastatud eestluseks. Muidu ikka jääb tunne, et see või teine autobiograafia jääb tuimaks, sest autor nagu pelgaks kujutada enda emotsionaalset suhestumist kirjeldatavatesse sündmustesse, jääb mulje väljajättelisusest, sellest, et kõige olulisem on ju kirjutamata jäänud. Kõik sündmused saavad elusaks alles läbi inimeste, aga eesti kirjandus millegipärast kardab isiklikkust, kardab endale lähedale lubada. Käbi Laretei ei karda lähedust ega emotsioone, ta tuleb nendega kirjanduslikult ( nagu ilmselt ka elus) väga ilusti toime ja sellepärast on ta minu jaoks nii nauditav.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s