6. Käbi Laretei “Vihmapiisad ja kuupaiste”

laretei3Ma olen lihtsalt lummatud (ja vaat hakkan juba selliseid luulelisi sõnu tarbima!). Ma olen oma lemmiku auks nõus isegi lühivorme lugema! Vihmapiisad ja kuupaiste on koostatud Rootsis ajakirjas Sköna hem (1966-1991) ilmunud esseedest muusika kohta (ausalt öeldes ajakiri, kust ma ei oskakski midagi nii armsat otsida). Ma ei ole enam kuigi objektiivne tema raamatutest rääkima (või vastupidi – et olen järjest kompetentsem ses osas sõna võtma?) Selles raamatus olid kõik need muusikajutud kontsenteeritult olemas, ainult istu ja naudi. Küll on kahju, et seda raamatut enam saadaval ei ole (kui keegi kunagi peale satub, ostke palun mulle! Ma olen väga tänulik siis). Kuna kõik eelnevad raamatud on ka nauditavad olnud, aga kohe sama raamatut uuesti ju ei hakka, siis on isegi tänuväärne, et ta väga paljudest asjadest uuesti ja uuesti räägib. Tegelikkuses on ju nii, et need eesseed on sageli varem kirja pandud, kui nad raamatutesse jõudsid. Mina aga alustasin lugemist täpselt tagumisest otsast (Kuhu kadus…? ja otsekui tõlkes, siis alles Peotäis mulda, lapike maad ja Mineviku heli, lõpuks kuskilt Tulbipuu). Samas on seal teistsuguseid lähenemisnurki, ka täiesti uusi asju. Täitsa kahju, et ma nii napilt olen selle raamatu maha maganud (2002 anti esmakordselt, 2005 uuesti välja. Alles!). Kusjuures seekord on siis ainult muusikast, aga mitte ainult tõlgendamistest (mis kriitik Larssonile ei meeldinud), vaid ka erinevatest muusikutest ja mõnest muusiku abikaasast või ühest väga andekast pianistist. Seekord ei ole ühegi mehe võrgutamisest, seetõttu võib seda rahulikult ka meestele soovitada :).

Lugedes oli nii palju kohti, mida oleks otsekohe tahtnud kellegagi jagada. Muuhulgas naljakaid kohti. Näiteks peatükk sellest, kuidas meedia on autorist kujundanud pildi, mis tundub talle endale väga võõras ja tekitab palju küsimusi (kuninganna, diiva, käed hõljuvad klahvidel, krinoliinkleidid, suhe perega jms). Vahel on ta vastanud kirjalikult “Jah” või “Ei” ja talle on ikka mingeid pikemaid lauseid suhu pandud, milliseid ta ise kunagi ei kasutaks. Lõpetuseks pakkus ta siis väga groteskse lõigu ja küsis, kas selline läheks trükki? (“Ei, pagan! Nüüd vajan ma üht korralikku napsi! Siis panen oma väljakannatamatud jõmpsikad garderoobi luku taha, et saaksin rahus kohtuda oma järjekordse armukesega. Loodan, et ta mu kaelale jälgi ei jäta, sest kontserdini on jäänud vaid tund. See teeks muidugi tuska, kuid tegelikult vilistan ma sellele kontserdile, ega siin ei ole ju New York, peaasi on honorar võimalikult kiiresti kätte saada.” Jne. Lk. 100-101). Või siis sellest, miks Rootsis enam tõeliselt Suuri Pianiste ei esine – “Nüüd on Rootsis jõutud omapärasele järeldusele, et impressario tegevus on moraalses mõttes hukkamõistev ja seetõttu peab järgima N. Liidu ja idariikide eeskuju. Ka meil peab riik töö vahendamise enda peale võtma. Kahjuks ei ole Maurizio Pollini, Benedetti Michelangelo, Friedrich Gulda ja teised veel taibanud, et töö leidmiseks peavad nad pöörduma Tööturuameti poole.” (lk. 163)
Üks väga liigutav essee oli vaikusest, pigem selle defitsiidist. “Mind ärritab keskkonna saastamine helidega, mida mingil seletamatul põhjusel nimetatakse muusikaks. Kui tänapäeval korraldatakse meeleavaldusi, mis nõuavad puhtamat õhku ja mürataseme alandamist, siis tuleks võidelda ka vaikuse eest, õiguse eest vaikusele!” (lk. 204) Koos paljude näidetega. Kui seda kirjutab Käbi Laretei, on see asjalik jutt (kui kirjutaks mina, oleks see vingumine). Näiteks kirjutab ta, et tema kontserdile ei pea tulema, kui ei meeldi. Tema muusika pealt võib raadios teisele kanalile keerata – ta ei sunni kuulama. Ometi on kaubamajades ja lennukites mõttetu mürataust, mis paljusid inimesi hoopis häirib (kuigi lennukites püütakse sellega inimeste lennuhirmu vähendada!). Kusjuures erinevalt minust ei suuda Käbi Laretei klassikalist muusikat “taustaks” kuulata, vaid hakkab alati analüüsima, andunult nautima või muud sellist. Eile olid lapsed sünnipäeval ja mina istusin tagatoas kiiktoolis, lugesin seda raamatut ja kuulasin raamatukogust võetud Creegi “Requiem”-i – milline nauding! Lareteid lugedes tundub elu ilusam ja tema enesekindlus mõjub ka niipidi, et ma ise tunnen end ilusama, targema ja kindlamana. Õhtul raamatut lõpetades aga oli kontrastiks just kummaline mürataust: suurest toast suure volüümiga telekas, lastetoast kõrgel volüümil Muumid, minu lugemisnurgas vaikselt Creek…. Aga kui ma sellist mürasaastet väga tõsiselt võtaks, oleksin ma ammu närvid kaotanud ( 🙂 “kas pole juba või?”). Samas on kindlasti tulevikus võimalik täielikus vaikuses või puhtas helis istuda ja lõõgastuda. Üleeile oli veel klaasike valget veini ka seltsiks. Mõnus.

Siia jätkuks – Käbi kirjutab ka sellest, kuidas tänapäevane tehnika on tekitanud “absoluutse heli” ja kui vaja, mängitakse üks lugu sisse nelja takti kaupa ja lihvitakse kuni täiuseni. Kui aga soprani vananev hääl ei võta mõnd kõrgemat tooni enam puhtalt välja, kasutatakse lindistamisel teise soprani kõrgeid noote. Aga vanaaegsed tõlgenduste tõttu põnevad interpreedid on kadumas. Ühe pianisti kohta olla vanasti öeldud, et tal “kukub mängimise ajal nii palju noote klaveri alla, et neist üksi võiks terve sümfoonia komponeerida” 🙂 – see aga ei häirinud kedagi, tõlgendused olid tähtsad. Selle koha peal mina muidugi kaasa rääkida ei oska, kuna minu jaoks on seni suhteliselt ükskõik vist olnud, kes täpselt mängib. (Oleks tore siiski nüanssidest aru saada…. Aga ses suhtes isegi sammuke ees, et klassikalise muusika vastu mul midagi ei ole. Möödunud õppeaastal arutlesime tudengitega ja nemad ütlesid väga selgelt, et nad “ei ole veel nii vanad, et tahaksid klassikalist muusikat kuulata” – see on vanurite muusika! Samas oli rühmas kaks muusikut, kes seda seisukohta muidugi ei jaganud).

Kokkuvõtteks oli see igati VÄGA HEA RAAMAT, julgeks kõigile soovitada. Kui ei meeldi, ei juhtu midagi – saab sobiva essee ainult läbi lugeda. Kõike ju ei peagi.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s