7.(8.) Käbi Laretei “Eksiil”

laretei4Paistab, et selles tormilugemises nüüd viimane köide, mis on välja antud 1997 (kui kirjanik sai 75!!!) ja kuhu on koondatud tema kaks raamatut ja üks intervjuu Urmas Otiga. Sestap ei oska numbreid panna enam, kuna eelmise kogumiku omad vist arvestasin eraldi. Ajalehes kirjutati toona nii.

1. Intervjuu Urmas Otiga. Kunagi ei ole palju jälle midagi Käbilt lugeda, sedapuhku siis intervjuu. Midagi otseselt uut sealt ju välja ei tulnud, aga kokkupuude tema mõtetega mulle ikka meeldib. Lausa ehmatavaks erinevuseks oli muidugi see, et intervjuu oli transkribeeritud eestikeelsest intervjuust – seega kumas läbi Käbi tegelik eesti keel. Väliseestlaste keel. “Žurnalist” jms. võõrsõnad. Seega – on ikka pool võitu, kui ta raamatut on professionaalselt eesti keelde tõlgitud. Intervjuu vahele oli mitmeid fotosid ta elust – paljusid olin juba teiste raamatute vahel näinud. Näiteks mind üllatas esimese abikaasa Gunnari suhteline sarnasus IngmarBergmaniga. Selline piklik nägu ja terav nina. Ilusad mehed mõlemad.

2. Teine raamat oli Kellele ma mängin? /Vem spelar jag för? (1970). Siin oli katkeid erinevatest pildikestest muusiku elust – kontserdiks valmistumine jms. Paljud asjad kordusid. Miskipärast olin ma just seda lugedes kõige väsinum. Ei tea, kas sõltus see sellest, et olen teda juba “liiga palju” lugenud või lihtsalt oligi sutsu igavam? Kirjutatud, pakun, esimesena kõigist. Ta oli siis ise “alles” 48.

3. Kolmas raamat kogumikus oli Keerised ja jäljed /Virvlar och spaar (1987). laretei5(Samanimeline kogumik on igasuguste erinevate teostega välja antud ka hiljem). See oli jälle kuidagi parem. Meenutusi oma elust, erinevatest kohtadest. Eelmiste loetutega (hiljem kirjutatutega?) võrreldes väga kordusi ei olnudki, aga tegelased olid tuttavad. Minu lemmik on tõesti ta vanaema (emaema), kes Rootsi kaasa tuli. Peatükk, mis räägib vanaemast, räägib ühtlasi ka vanaema “Lepitamatust sõprusest” sõbrannaga, kelle nimi oli Anna Tšikina ja kes olude sunnil asus elama Malmösse. Lubage üks pikemat sorti tsitaat:

Kirjavahetus, mida nad pidasid, varustas mõlemat aukartustäratava adrenaliinikogusega. Vanaema uuris iga sõna Anna kirjas. Väsimatult otsis ta varjatud õelusi, mida seal pidi leiduma, kuna vanaema enda kirjad olid täis igasuguseid solvanguid ja peidetud tagamõtteid. Need moodustasid pinnase, millele tugines nende ühtekuuluvustunne.

“Mida ta sellega mõtleb, et ta ei ole minust kuulnud,” ärritus vanaema, “ma kirjutasin viimati ju enne jõulu. Kas ta on peast segaseks läinud?”

Vanaema lasi kirja sülle vajuda.

“Siis kirjutasin ma, et ta ei saadaks meile mitte mingeid pakke. Ah, Anna ja tema pakid! Ta teeb ju ikka, nagu ise tahab. Kas ma pole tuhat korda öelnud: ära saada mitte midagi, mida me selle rämpsuga peale hakkame, meil pole millestki puudust!”

Vanaema võttis kirja uuesti ette.

“Ta kirjutab siin” – vanaema hääl oli juba omandanud tuttava kriipiva kõla. Enne kui ta kirjaga lõpule jõudis, tõusis hääl üha kõrgemale – “kirjutab, et pole minust midagi kuulnud. Valetab päise päeva ajal! Temal peab alati õigus olema.”

“Kuula nüüd,” lõi vanaema käega ja võttis kõik resigneerunult kokku: “Anna on Anna! Niisugune on ta alati olnud.” See oli nagu mõne muinasjutu lõpp.

/—/

Telefonikõne Annaga oli niisama segane ja kahemõtteline nagu nende kirjavahetuski. Lõpuks suubus see dramaatilisse sündmusesse – küllatulekusse.

See vallandas palavikulise askeldamise. Küpsetati eesti leiba, osteti tohutu kogus suhkrut ja koort, mis vanaema lapsepõlves oli olnud heaolu sümbol. Käsitsi heegeldatud pitsiga linased voodilinad, mis vanaema oli põgenikepaadis Rootsi kaasa toonud, otsiti välja ja triigiti särtsuva triikrauaga üle.

/—/

Anna külaskäik kulges täpselt samamoodi nagu vanaema külaskäigud Malmösse. Mõlemad püüdsid teineteist solvamiste ja torgetega üle trumbata. /—/

/—/

Kui Anna punaseplekiline nägu oli jälle heledama tooni võtnud, hakkas ta asju lahti pakkima. See oli justkui rituaal. Ja just nagu rituaalseid ohvriande rivistati nüüd toiduaineid köögilauale, mis etendas altari osa. Terve sink, värsked maa-munad, taani või, vorstid, šokolaad ja muu. Kõik selleks, et vanaemale “näidata”.

Meie kodumaal oli alati kombeks külakosti kaasa võtta, aga see ei tähendanud terve nädala toidumoona.

Ilmus välja suitsukarbonaad. Vanaema lõi pühas ahastuses käsi kokku.

“Anna, sa oled arust ära! Kõik selle viid sa koju tagasi! Seda mina vastu ei võta.”

“See pisku, mis ma toon,” hüüdis Anna, “see ei ole ju midagi! Sina oled muidugi hoopis paremaga harjunud, aga lepi nüüd sellegagi!” (jne, jne. lk. 222-225, tõlk. Anu Saluäär)

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s