9. A.H.Tammsaare “Tõde ja õigus” IV

Seekord ei taha midagi eriti kirjutada, mõttetu oleks, eks. Koolis pidime ainult teise osa läbi lugema ja teistest osadest mingid kindlad peatükid. Eks ma sisu vist teadsin neil kõigil, ligikaudu, umbes. Ja kindlasti on hea, et ma just alles nüüd seda neljandat terviklikuna lugesin. Lausa segaduses olen, kas peaks närvi minema või geeniust kummardama. Kuna olen nüüd kontekstivabalt seda neljandat lugenud, siis ei saaks muidugi sõna võtta – aga kas selle raamatu ilmudes tembeldati Tammsaare naistevihkajaks (nagu Strindbergiga läbi aegade tehtud)? Kõik naised on kas liialt utreeritult “hullud” (=naiivsed, tohutult rumalad jne.) või on tõesti ainult selles osas tahetud pilada tõusikuid (vast see viimane, eks). Kui koolilaps tänapäeval loeb, hakkab tahes-tahtmata ehk arvama, et “vanasti olidki inimesed sellised (=rumalamad)”. Inimesed on alati ühesugused – seega miks just kõiki naisi ometi NII RUMALANA kujutada, äkki kaob sellega usutavus? (Erandiks tundus olevat see proua hambaarst Ida – selline eluga rahul ja puha – aga mees läks sellise juurest ikka ära.) Majanduskriisi ja tõusikluse teema on aga ka tänapäevalgi nii aktuaalne.

Ja samas just see naisteema utreerimine süvendas teiselt poolt probleemide usutavust. Karin oli ju lihtsalt nii närviajavalt loll, et õudne – aga miks see kõik ikka tuttav tundub? Mitte Karini mõtted, vaid see mõtteviiside erinevus või mõttetute lahkhelide ja lahkarvamuste teke maailmas. Indrek aga oli nii tohutult* sümpaatne, et ma poleks eesti kirjandusest lootnudki sümpaatset inimest kohata. (Seega – lausa tuliselt peaks vaidlema, õigupoolest: oma arvamuse=”TÕE” Sulle selgeks tegema :), Danzumees – mingit tüüpilist eesti “mömmi” meest ei olnud seal kuskil – maailmakirjanduse klassikaga võrdne peategelane! Sisuliine ei pea ma kokku võttes üleüldse olulisteks.)

Tarkuseteri oli raamat täis – mõnes mõttes kahju, et koolis sunnitakse selliseid raamatuid lugema. Koolilapsed saavad seebiooperi tegelased ja sisuliinid teada, aga kas jaksatakse ka kõige koolitöö kõrvalt raamatu väärtusesse, stiili ja mõttemaailma süveneda? Ja samal ajal ei ole raamatus tõesti lähemalt kirjeldatud ÜHTEGI sümpaatset inimest (no peale Indreku seega). Dostojevskil näiteks on ikka nii ühel kui teisel midagi ilusat, midagi tuttavat ja südamelähedast – nii Raskolnikov kui osalt Marmeladov, Razumihhin, Sonja, kui võtta “K&K”. Seega on Tammsaare T&Õ IV vastuoluline – sisuliselt on KÕIK äraütlemata vastik. Aga geniaalne. Imelik.

* Sõna ‘tohutu’ ei julge eriti kasutadagi – alati tuleb meelde Salingeri Kuristik rukkis tõlge, kus minu mäletamist mööda just see sõna peategelasele jubedalt närvidele käis.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

8 Responses to 9. A.H.Tammsaare “Tõde ja õigus” IV

  1. Danzumees ütles:

    Kas siis see “tundeid välja näidata mitte oskav mees” ei ole “tüüpiline Eesti mees”? Karin ju ootas natukenegi tähelepanu või armastust oma mehelt…. et see midagigi välja näitaks. Ja minu meelest on “eesti mehi” selles alati süüdistatud 🙂

    Samas selle lugemisest on mul nüüd natuke aega ja ma ei suuda päris kõvasti vaielda Sinuga. Isegi see, et Indrek ei mõelnud Tiinale, ehk oli nii enesekeskne, et ei osanud mõeldagi, et see naine on tema… see näitab jälle sellist “mömmlikkust” minu meelest…ning see mömmlus jätkub ju viiendas osas (ainult töö ja ei tilkagi tundeid”, …ning seda oli ju ka teises ja kolmandas… Eriti teises osas, kus minu meelest “loodi” Indrek-u “karakter”. Sealt edasi ongi ta olnud selline natuke “mömm”.

    Ei selles ma olen küll kindel, et ta ikka üks mömm oli, kes oma tundeid näidata ei osanud ning hoidis nagu omaette. Võibolla termin “mömm” on meil lihtsalt nihkes 🙂

    Kuid loe kindlasti ka viies osa…sest Tiinat minu meelest Tammsaare küll “lolliks” ei tee, nagu Karini. Lihtsalt osa inimesi liiguvad oma südame teised oma pea järgi…ma arvan, et see on see “TÕDE”… ja sellel pole eriti tegemist sugupooltega, kuigi eks nagu enne nii ka nüüd on ühel sugupoolel rohkem ühte “usku” inimesi ja teisel jälle teist 🙂 Kas Sa sellega ka nõus pole?

    Lisaks “pead” Sa nägema seda teatritükki (Linnateatris)! Teatri-Karin on veel kordi vihasemaks-tegev 🙂 Raamatus ma võibolla nii ärritatud polnudki (kuigi olin), sest tundsin, et see olukord on minu jaoks võõras, et saaksin teda ja tema käitumist “hukka mõista” – nad olid ju ikkagi kaotanud lapse…see võib ajada nii mõnegi naise täiesti segaseks. Kuigi eks ta labiilsena tundus ju mullegi.

    Loe viies osa ka kindlasti…see annab nagu mingi rahuldustunde. Seal on jälle mehed need “rumalad” 🙂 Nii rumalad, et naised peavad ikka “ise maailma-asjad paika seadma” 🙂

  2. sehkendaja ütles:

    Minu arvates rääkis Indrek oma naisega nii huvitavalt ja vahepeal olid neil isegi “teised mesinädalad”. Et ta üldse suutis selles naises midagi armastada – seegi tuli raamatust nii kenasti välja. (Eriti viimane lause, stiilis “Sa armastasid mind ikka rohkem, kui ma suutsin uskuda!” – no hakka või nutma tema, Indreku, suure südame pärast). Minu arvates oli Indrek just meeldivalt ja mõistlikult arutlev inimene – mulle sümpaatne. Kui näiteks Dostojevski “Idiooti” olen mitu korda lugenud, proovimaks, kas äkki hakkan kuidagi teisiti asjast aru saama, siis mulle see peategelane käib ikka NII NÄRVIDELE. Seal on minu arvates tõesti tegemist “mömmiga“, see ajab närvi. Seal ajab hulluks, et 1+1 kokku ei panda ja oma tahe ning oma mõte puudub. Ometi peetakse Mõškinit Kristuse võrdkujuks…. Aru ma ei saa. Indreku puhul ei olnudki vaja mingit 1+1 kokku panna – tal oli oma naine, keda ta austas, Tiinat lapsehoidjana samamoodi.

    Lisaks tuli mulle õhtul meelde, et siiski oli siingi üks tegelane veel, keda oli sümpaatselt kirjeldatud – revolutsionäär Melesk. Inimlikult kirjeldatud tüüp. Kusjuures lugedes mõtlesin kogu aeg sellele, kuidas tema osad ikka nõukogude ajal kellelegi väga ette ei jäänud… (Mul endal oli neljas trükk, välja antud viiekümnendatel, järelsõna ei viitsinudki läbi lugeda, kuna seal oli rõhutud just sellele, et kodanluse ja kapitalismi kirjeldus ja pahed).

    Tiinat oli kirjeldatud küll “südametargana”, aga siiski naiivitarina – usuvad oma igasugu saladusi ja lubadusi jms. Lihtsameelselt. Ses suhtes oli see proua Ida ainus mõistlik siiski.

    Aga et ta võib-olla tõesti ainult tööd teeb ja ei suuda tundeid väljendada…. neljanda osa põhjal seda nagu ei ütlekski. Tema tunnete väljendamine oli filigraanne, peen, tagasihoidlik. (Samas see Paralepp – olgugi, et oli valmis pärast lahutama ja mida kõik – ikkagi läbini kaabakas minu arust).

  3. Danzumees ütles:

    Ma arvan, et mu viga on selles, et ma ei oska seda neljandat osa ja Indrekut sealt kogu saaga kontekstist välja võtta. Sellepärast mulle see Indrek niimoodi mõjuski.

    Kusjuures Ida-ga olen täiesti päri. Mäletan, et ta meeldis mulle ka eriliselt.

  4. iibis ütles:

    Indrek oli ses mõttes “mömm”, et mõtles liiga üle ja teguteni jõudmine oli nii vaevaline. Ja kõike anlüüsiti ette ja taha.

    Lihtsalt väga valed inimesed olid abiellunud.

    Kui üks mõtleb ja teine tunneb ja teeb, siis peavad need mõtted ja tunded ja teod vähemasti ühist eesmärki teenima.

  5. Sehkendaja ütles:

    Jah, see võib olla tähtsaks teguriks, et ma nii eraldiseisvalt lugesin. Teist osa ei mäleta enam, teisi pole ise otsast lõpuni lugenudki. Alustasin eile õhtul peavaluga ka viiendat – ei tea, kas väsimus või peavalu või raamat ise, aga hetkel tekkis kiusatus pooleli jätta. No eks näis.

    Aga mis mõttes tegudeni jõudmine? Vahepeal oli nende “teisi mesinädalaid” ka põgusalt puudutatud – käidi ja tehti küll koos. Karin ootas talt mingeid selliseid tegusid, et kui Paralepp ka peole oli kutsutud ja Indreku kõrvale istuma pandud, siis oleks pidanud mehe läbi peksma või minema jalutama. Milleks aga seda teha? Minu arvates oligi põhiline see, et mida iganes Indrek püüdis Karinile öelda, keeras Karin selle ei-tea-mis suunas. Isegi ematapmist lõi nina peale ja arvas, et peab siis ka abielu rikkuma, et tõusta sama kõrgele ja sama tähtsaks kui Indrek. No sellise naisega elu on üks paras ajukepp.

    Kokkuvõtteks oli see Karin aga nii lapsikult naiivne, et mõnes mõttes tõesti mõistetav, miks Indrek sellist tegelikult ikka veel armastas. Praktikas ei tulnud see mitte kuidagi välja (Karin ju ei uskunud midagi, mida Indrek rääkis), aga teoorias :).

  6. iibis ütles:

    Oh, jah, mulle jälle tundub, et kõik Tammsaare mehed on sellised magedad. Mitte ühegagi ei teki sellist tunnet, et vot, küll on mees! Naised on küll huvitavad ja “elusad”.

    Krossi mehed küll näiteks tekitavad, ühe sellise järgi meil ju lapski nime saanud. Ja see ei tähenda seejuures verevaesid naisi!

  7. sehkendaja ütles:

    Võib juhtuda küll, et mehed on Tammsaarel magedad. Aga no see Karin oli ju täielik labiilik. Sellist kirjanikku tembeldataks tänapäeval naistevihkajaks. Ma ei usu, et sellist inimest, nagu Karin, saaks päriselt olemaski olla – see oli niivõrd hull. Et ma ei ütleks seega, et Tammsaare naised (selle raamatu põhjal) väga elavad oleksid.

    Aga Krossi osas muidugi jään alla, sest ma ei mäleta. Ligikaudu muidugi ikka – Wikmani poisid, Mesmeri ring, Keisri hull on vist loetud….

  8. Pingback: Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus 4“ | nõudmiseni

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s