10. Carl-Johan Vallgren “Kunzelmann & Kunzelmann”

Nüüd on kuu aega läinud viimasest loetud raamatust. Algul sattusin oma seebivaatamisega hoogu, peale seda ei läinud ükski raamat, siis tuli väsimus, siis kõik muud hädad. Peale oppi olin ka nõutu, kuna kaks päeva oli palavikutunne ja väike peavalu – jälle ei saanud lugeda. Aga positiivseks saab nimetada seda, et nüüd sain vähemalt ühe raamatuga jälle järje peale. Aga mis raamat! Mina olin Vallgrenilt lugenud Härra Bachmanni brošüüri jaoks – see oli igati terav ja mõnus, aga see….

vallgrenKui ausalt öelda, siis pole ma ammu (kui üldse oma elus) midagi nii imelikku lugenud. Ja mitte imelikku positiivses tähenduses, vaid läbi ja lõhki negatiivses. (Kui see polnud lihtsalt irvitamiseks kaasaegse romaani üle – et kõike oli, igasuguseid tegelasi, igasuguseid pahesid, natuke kitšilikku ülesehitust. Sellist asja ei saakski tegelikult tõsiselt võtta….).

Algatuseks võiks korrata üles minu klassifitseeringu – naiste kirjastiil, eksole, ja meeste oma. See oli selles osas paras pudru mõlemast – naiste kombel oli kuhjatud igasugust jama üksteise otsa, täitsa tarbetuid asju (=ei raatsi arvutist maha kustutada), meeste kombel oli aga hiilatud igasugu “teadmistega” ja vähem otseselt tunnete kohta. Kokku üks paras segapudru. Sisu oli nagu mingi uskumatu seep, ükshaaval oleks saanud ehk paar normaalset raamatut – aga kõik kokku…. oi oi. Lõpuks veel peategelase ei-tea-kust võetud õnnelik abiellumine ja lapse saamine, kogu suguvõsa ühinemine rõõmurikkalt beebi kohal, aknast vaade teistele tegelastele, kes oma autoga samuti haigla juurde jõudsid – kõik “uued inimesed” ja õnnelikud. (Nagu Magnus Lundist ütles: puudub veel “Love lifts us up where we belong muusika ja rõõmus pere jooksmas üle muruvälja, koer kõige ees). Piinav.

Sama asi oli vormiga – häiriv-häiriv õpikunäide. Kas härra on kirjandusteadust õppinud? Kaks paralleelselt jooksvat lugu, natuke ette, natuke takkajärgi jutustamist. Üks osa Joakim Kunzelmanni elust 2000ndatel, teine osa tema (raamatu alguses) surnud isa elust 1930ndate teisest poolest 1950-60ndateni).

Ja et lugeja ikka aimu saaks, millest raamat siis räägib, võin lühidalt (aga miks mitte üksikasjalikult) jutustada raamatu sisu. Raamatu algul saab Joakim K (JK) teada, et ta kunstikonservaatorist isa on surnud, kahtlasel moel. Ja oma ateljees rariteetsed pildid üle mäkerdanud ja üks võltsing on parajasti pooleli. Isa on üle Rootsi tuntud ja austatud kunstikonservaator – aga selgub, et ka kunstivõltsija, üks meisterlikemaid. Matustele tuleb muuhulgas ka üks tundmatu vanamees, kes tutvustab enda Georg Haman’ina. Ja ütleb paari sõnaga, mida Viktor Kunzelmann (VK) tegelikult tegi, kust pärines ja millise valeidentiteediga Saksamaal elas.

a) selgub, et VK oli ühtlasi homo, JK seevastu homofoob

b) selgub, et VK töötas koos Georgiga Berlinis vendade Bronnenite nime all

c) VK satub sõja ajal vangi rahatähti võltsima

d) JK on parajasti pankrotis ja laseb ühe sõbra vahendusel filmimehed oma Gotlandile ostetud majja (hea üür). Küsib, ega see mingi kahtlane film pole – lõpuks selgub, et muidugi on puhas porno. Kusjuures häda sunnil peab ise seal ühe rolli tegema, et rahvas õigeks ajaks majast välja saada.

e) VKst alles jäänud võltsitud kunsti müüvad pornofilmi režissööriga (tema uus sõber) mingitele jugo-kappidele suure summa eest maha, kes hiljem avastavad, et tegu on olnud võltsinguga. Tagaajamine. Raamatu õnnelikus lõpus nõustuvad tagasimaksmisgraafikuga.

f) JK kepib oma sõbra naist.

g) Sõbral on noorusaja reisist Colombiasse täiskasvanud poeg, keda ta pole kunagi näinud.

h) Selle poja nimi on Fidel, tuleb Rootsi külla, ei räägi kuigi palju inglise keelt. Põgenedes võtavad nad tema ka Berlini kaasa, kus külastavad igasuguseid pervertide klubisid – kuniks õudusega selgub, et vastav poeg on homo.

i) ühtlasi selgub reisi ajal, et poeg oskab ideaalselt inglise keelt ja on ka arvutihäkker (seda on ühes stseenis vaja).

j) VK, selgub, on otsustanud lapsed saada ühe narkomaaniga. Mitte, et see kuidagi laste tervisele oleks mõjunud 🙂

k) JK (poeg seega) käib korralikult psühholoogi juures ja kirjutab pärast oma isa eluloost blogi (mistõttu ka tema tulevane naine raamatu viimasel leheküljel temast huvituma hakkab).

l) Filmirežisöörist sõber abiellub vahepeal JK poolt kepitud 22-aastase tibiga, kelle ainsaks huviks elus on heroiin (nähtavasti siis lõpus mitte?. Ühtlasi hakkab ta tegema dokumentaalfilmi oma pojast ja tema otsingutest isa ja identiteedi järele. Poeg jääb muidugimõista Rootsi elama ja õpib mõne kuuga perfektselt ära rootsi keele.

m) JK otsib Saksamaal üles Georg Hamani, kes täidab kõik lüngad tema teadmistes isa elust.

Lisaks häiris mind tohutult, et umbes esimesed 50 lehekülge oli ainult selle keskealise JK-i peeniseprobleemidest. Teemad ükshaaval võetuna ei oleks ehk nii drastilised tundunudki, kõige orgaanilisem ehk tunduski see Viktor K-i osa, sellest oleks ehk eraldi hea raamatu saanud (või vähemalt JK osa minimeerides). Ja samas ei mõistnud ma seal ka seda homoteemat – et justkui tekitab süümepiinu, tundub väär, aga pole kirjeldatud ka nii, et inimesel tekiks poolehoid selle homoseksuaalsuse vastu. Ma kujutan ette, et seda lugedes ei tunne end kuigi hästi ei homod ega heterod.

Imelik – see autor on saanud oma eelmise romaani eest Augustpriseti (kuigi, nagu oleme näinud, võib vahel “juulis paremaid raamatuid olla” – ma ise seda lugenud ei ole, ei oska öelda. Ja raamat on välja laenutatud tudengitibile, kes on hetkel Maltal). Seega kriitika ei julge justkui väga kriitiline olla (seda Ellen mõtles, kui ütles, et kriitika ei oska suhtuda kuidagi). No minu arvates ei pea väga sügavalt otsima, see oli igatpidi jama ja pliiatsist imetud raamat. Kuigi eks võib ju kirjutada, et “keskel läks paremaks” või et “tavaliselt mitme looga raamatud ei kõneta, aga see oli ses suhtes õnnestunud” või et “kujutab tänapäeva katkiseid inimesi” või et “kirjanik on realismist ammu möödunud, raamatu mõte selles, inimesed tahavad koopiaid ja sarnasusi, keegi ei julge erineda” või leida sarnasusi Manni romaaniga ja meenutada ühe lõiguga raamatust õnnestunud Bachmanni brošüüri lugu, või  tunda ära kaasaegsed rootsi meediaiidolid, keda on kirjeldatud sarkastilises võtmes…. Õnneks on ka mõned retsensioonid, mis on napisõnalisemad, viitavad ka mõnele puudusele: et raamat koosneb suuresti “šabloonidest“, või nagu Kajsa ÖbergLindsten: “Men den coola sentimentalismen är en riskabel brygd: Vallgrens egen stil halkar lätt iväg, ut i det inställsamt välsmorda. Hans original har stundom så många tomma detaljer att de bleknar till pastischer av sig själva, eller till ett slags beskedliga och ointressanta piratkopior och vålnader av de oefterhärmliga gamla mästare som hade hesare röster och starkare sentiment, och därför hänsynslöst har överlevt sin egen död” või et “armastus on ju tore, aga võiks ka usutavalt kirjeldatud olla” või JohanWirdelövi skeptiline arvustus, millega täiesti nõustun….

Kirjanik ise on raamatut nimetanud kelmiromaaniks – et tõrjuda igasugused tõsisemad analüüsid. Samas kasutab ta loomulikult ikka Jeesus Kristuse initsiaale, kes, nagu selgub, ei tea midagi oma isast ja lõpuks saab teada. Nojah. Kas pole siis kitš.

Ah, et miks ma selle raamatu läbi lugesin? Kliinilisest huvist. Ja rõõmust, et sain jälle lugemisega sinasõbraks.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s