11. Carl-Henning Wijkmark “Stundande natten”

wijkmarkNüüd on küll tegemist hea augustiga ( 🙂 ), see romaan on 2007. aasta Augustpriseti võitnud. (Kuuldavasti oli see võit aga kõigile täielikuks üllatuseks, ka autorile endale). Ja mulle meeldis. (Ja palun, Vallgren, lühidalt saab ka ühe hea loo rääkida. Selleks ei pea kogu maailma raamatusse pressima). Raamatu sisuks on, kuidas minategelane, jutustaja Hasse viibib pikaravihaiglas osakonnas, kus suremus on 100%. Seda põnevam on lugeda, et Wijkmark oli ka see mees, kes kirjutas raamatu Nüüdisaegne surm/Den moderna döden, mille tegevus on antud konverentsiettekannetena või pigem paneeldiskussioonidena (tankodroomi blogis on pikalt kirjas, lugege). Seal on arutlejateks teoloog, filosoof jt. teadlased. Küüniline, aus ja omamoodi põnev. Eriti huvitav on see, et see raamat tuli välja juba 1970ndatel mu mäletamist mööda, aga kordustrükk äratas justkui alles tähelepanu (siis tõlgiti ka LR-u eesti keelde, soovitan). Ma ei hakka kahjuks/õnneks toda teost lahkama, aga seevastu siis mõni sõna Stundande natten‘i (Lähenev öö) kohta.

Seega sureva inimese mõttekäigud pikaravihaiglas. Väidetavalt (just mõeldes eelnimetatud teisele raamatule) on ka siia peidetud kriitika või iroonia tänapäevase surma vastu. Ometi on see raamat pigem leppimisest sedalaadi surmaga. Või leppimatusest – peategelane peaks “meditsiini seisukohalt juba ammu surnud olema”. Lõpuks, kui saabub leppimine, saabub ka surm.

Ometi on selles raamatus ka huumorit, allusioone, tekst on tähendusi täis. Selliseid mulle meeldib lugeda. Lõpupoole andis kirjanik kusjuures väga hästi edasi ka seda, kuidas ta ise juba ootas lõplikku lõppu, personal samuti, aga kohati läks olukord hoopis teises suunas ja jõud tuli seletamatul kombel tagasi. Seetõttu läheb ka lugemine lõpuks kuidagi äraootavaks – miks juba mitte, millal ometi… Unesegused mõtted ja katked reaalsusest. Siis mälestused. Peaaegu et pisar tahtis silma tulla, kui ta kirjutas, kuidas äkki tuleb tunne nagu lapsel – tahtmine loota ema peale, kes kinnitab, et kohe saab see mööda.

Nagu öeldud, ei puudu raamatus ka pisike huumor – ja see huumor on justkui patsiendi (patsientide) teadlik huumor, kirjeldus sellest, mille üle vahel saab naerda. Tark huumor. Algul on Hassel kaks palatikaaslast – Harry ja Börje. Börje on aga paadunud kihlveoinimene – on elu aeg lotosid mänginud ja isegi palatis nr. 5 käib läbi tema väike võistlus, kes viimasena ellu jääb. Neid tuleb külastama keegi hingekarjaste “team‘ist”, nagu tegelane ise väljendub. Team on teada saanud, et Börje on lotomängija:

“Anna-Britta”, sa hon. “Hej Börje. Jag har hört sägas att du är pigg paa tips och vadhaallning. Daa har jag ett tips aat dig. Den franske tänkaren Pascal föreställde sig att man kunde slaa vad om Guds existens. Om man satsar paa att han finns och vinner saa är det jackpott. Förlorar man saa har man ändaa ingenting förlorat. Jag kan inte detaljerna, det är inte min sorts kristensom, det är bäst du läser själv.[…]”

[—vahepeal ütleb Börje sõpradele, et Jumala olemasolus ta ei kahtlegi, pigem selles, kas Jumal ikka teda vastu võtta tahab. Sõbrad on aga uskmatud, ei usu elusse peale surma—-]

“Alltsaa”, sa jag när vi skrattat färdigt. Ett behov av att förlänga glädjen laag i luften. “Alltsaa, jag föreslaar ett vad. Eller snarare det vad som Börje var inne paa innan vi höll paa att skratta paa oss. Laat oss slaa vad om det eviga livet. Fritt efter Pascal. Börje som tror paa det, mot Harry och mig som inte tror. Vad säger ni?”

“Och insatsen?” De sa det nästan samtidigt.

“Tro och icke-tro. Och vi spelar om segerns sötma. Om Börje vinner jublar han i sin himmel medan Harry och jag kokas i den brinnande sjön.”

“Och om jag förlorar?”

“Det eviga livet. Det är allt du förlorar. Vi vinner att vi slipper den där läskiga evigheten.” (lk. 26-29)

Kiire tõlge:

“Anna-Britta”, tutvustas ta end. “Tere, Börje. Ma kuulsin, et sulle meeldivad loterii ja kihlveod. Sel juhul on mulle üks vihje. Prantsuse filosoof Pascal kujutles, et Jumala olemasolu kohta võiks kihla vedada. Kui panustada sellele, et ta on olemas ja võita, siis on täielik jackpot. Kui kaotada, siis ei ole tegelikult ikka midagi kadunud. Ma üksikasju ei tea, see pole minu kristluse sort, parem loe ise.[…]”

[—vahepeal ütleb Börje sõpradele, et Jumala olemasolus ta ei kahtlegi, pigem selles, kas Jumal ikka teda vastu võtta tahab. Sõbrad on aga uskmatud, ei usu elusse peale surma—-]

“Seega”, ütlesin ma, kui olime ära naernud. Vajadus seda rõõmu pikendada hõljus õhus. “Seega, teen ettepaneku üheks kihlveoks. Või pigem selleks, millest Börje ennist rääkis, enne kui me tilga püksi naersime. Veame igavese elu peale kihla. Vaba variatsioon Pascali teemal. Börje, kes sellesse usub, Harry ja minu vastu, kes ei usu. Mis te arvate?”

“Ja panus?” Nad küsisid seda pea üheaegselt.

“Usk ja mitte-usk. Ja me mängime magusa võidu peale. Kui võidab Börje, juubeldab ta oma taevas, kuna meie Harryga keeme põlevas järves.”

“Ja kui ma kaotan?”

“Igavese elu. See on kõik, mis sa kaotad. Ja meie võidame seeläbi, et pääseme sellest jubedast igavikust.” (lk. 26-29)

Seega kokkuvõtteks väga hea raamat ja ma soovitaksin isegi eesti keelde tõlkida.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s