12. Rein Raud “Hector ja Bernard”

raud Hea, et Wend oli raamatukogust välja laenutatud, seetõttu laenutasin teisi teoseid temalt. Ja H&B on päris huvitav. Vbolla on asi selles, millal see mulle kätte sattus. Kooli ajal oleksin lugenud ja pakutavat filosoofiat puhta kullana võtnud (stiilis: “kõik inimesed on ajupestud, aga ainult mõned jäävad endale ausaks ja tõmbuvad mainstreamist kõrvale”), nüüd aga lugesin kui mõnusat “mõttevahetust iseendaga”, mida Raud on pidanud. Tore pilt eesti haritlasest ka. Ideaale otsiv, vasakpoolne…. Et nagu just seda oligi praegu vaja. Kuulata pealt mingeid vaidlusi natuke filosoofilistel teemadel, natuke nagu utreerivaid ja samas kohe koos mingi vastuargumendiga.

Sisu. Tegemist on minuealise (või sutsu vanema) peategelase Hectoriga ja tema haritlasest vanema sõbraga, Bernardiga, kes omavahel erinevatel õhtutel vestlevad (tutvuvad raamatu algul). Enamasti alustatakse vestlust imelise õhtusöögilaua ja veini kõrvalt, siis liigutakse kaminatuppa (konjak? viski?) ja soojemate ilmade puhul lausa ka katusele aiakesse. Seega lisaks sisulisele meeldivusele ka ülimalt hubane ja meeldiv interjöör. Mis paneb mind ennast tagatoa kiiktoolis muidugi eriti mõnusalt tundma (vaadates pliiditruupi, milles küll kaminat pole, aga mille tagant aimub köögist köetav pliidi soojus).

Pole võimatu, nõustus Bernard, ehkki lapsed on üldiselt täiskasvanutest suutlikumad puuduvat juurde mõtlema. Vähemalt seni, kuni neid õpetatakse õigesti jänest joonistama.

Mis mõttes? ei saanud Hector aru.

Üks mu tuttav rääkis kord, et tema laps olla väga armastanud joonistada, ja just jäneseid, jutustas Bernard. Väga erinevaid sealjuures, mitmevärvilisi, erinevates suurustes ja mõnikord üpriski fantastilise kujuga, nii et vaid tema sisemaailmaga harjunud vanemad suutsid aru saada, et tegemist on siiski jänestega. See olevat kõik lõppenud lasteaias. Kord oli laps tulnud sealt nutuse näoga koju, kuna kasvataja olla talle öelnud, et ta ei joonista jänest õigesti. Kurbust oli jätkunud veel paariks nädalaks, kuni tema senine päikeseline olek taastus, sest usina pingutamise tulemusena oli ta õppinud jänest joonistama nõnda, et sa kasvatajalt kiita. Kui ta vanemad siis tal selle ette lasksid näidata, osutus, et see nägi välja nagu odava mahlajoogi reklaam. Üks kõrv kikkis, teine löntsis, kaks ruudukujlist hammast vurrulise paistes nina all, ja silmadeks kaks lõpetamata musta ovaali pikuti kahe veidi suurema valge sees. Ei midagi ligilähedaseltki sama huvitavat kui tema senised jänesepildid, milletaolisi ta ei suutnud joonistada enam kunagi, ehkki vanemad üritasid teda veenda, et kodus on see õige ja lubatud. Varsti olevat ta muide kaotanud huvi joonistamise vastu üleüldse. (lk. 65-66)

Raske on üksikuid kohti välja tuua, sest kõik kuulub pika eelneva vestlusega kokku ja kõigele järgneb mingi mõtteavaldus. Aga siiski on nt. tänuväärne, et ta võtab üles (jälle ühe inimese seisukohana) meie koduse vaidlusteema ja pakub mulle ilusaid argumente:

Seni on mul vedanud. Aga peaasjalikult sellepärast, et ma hoian oma suhte ümbritseva keskkonnaga kindla kontrolli all ja lasen oma maailma sisse vaid seda, mida ma ise tahan.

Jah? ütles Hector. Te olete ju küll üsna kursis kõigega, mis toimub.

Nii palju kui sõbrad mulle räägivad, noogutas Bernard. Televisioon ja ajalehed ei huvita mind enam, kuigi mõnda filmi vaatan vahest ja peaasjalikult tulehakatuse tarvis käib mul mingi leht ka. Asi polegi niivõrd selles, et kurdaksin nende taseme üle, sest nõnda jätaksin mulje, nagu oleks võimalik teha ka head televisiooni – ehkki võib-olla ongi. Televisioon ja ajalehed on mu jaoks lihtsalt minetanud oma relevantsuse, ma vaatan neist mööda, nagu astub mööda toidupoodi endale süüa ostma tulnud inimene koera- ja kassitoidu lettidest. Küllap on tasemevahe olemas ka eri liiki koeratoitudel, kuid see ei tähenda veel, et mind peaks see puudutama. Sama on meediaga; see toit pole mõeldud mulle söömiseks.

Meie ajal on vähese vaevaga kättesaadav peaaegu igasugune informatsioon, mistõttu kõike seda, mida me justkui peaksime juba teadma, on puhtfüüsiliselt tohutult palju rohkem sellest, mida me suudame oma ajaliselt piiratud elu jooksul teada saada. Just sellepärast ongi kohustus valida, mida me vaatame ja kuulame, eelkõige kohustus meie enda ees: jättes tegemata tarbetuid ja kahjulikke asju me vabastame end selleks, et olla need, kes tegelikult peaksime olema. (lk. 76-77; jätkub ka raamatute kohta – et ega need pole päästerõngad. Ikka tuleb endaks jääda ja enda sisemist teadmist kasvatada. Muide, lausa tahtmine on selle tsitaadis kaks kirjaviga ära parandada – kas kujutan mina ette või ongi jäänud toimetamata? Ikka seesama ‘vahest’ ja üks viimase lause koma puudumine…).

Tegelikult on raamatus olemas ka mingi armastuseotsing, nähtavasti skemaatiline – et on olemas üks ja õige, aga vahepeal proovitakse teisi variante. Kuniks kõik saab meeldivalt õnneliku lõpu 🙂

Mulle endale pakkus veel äratundmist järgminegi võrdlus (reisigruppidega reisimise kohta):

Sestap kaob see härra või proua grupijuhi meelehärmiks üsna peatselt muu reisiseltskonna juurest ja võib mõned nimekirjas kohustuslikult esinevad objektid koguni nägemata jätta, see-eest on tal pärast mäletada kosutav kohvitass, iseloomulik kübar ja trammijuhi vuntsid, millest teised reisikaaslased ei ole saanud osa. Ta on õppinud seda atmosfääri nautima, seda teadlikult otsima. Ja kui ta leiab midagi just täpselt õiget, just täpselt sellist, mis võtab kokku selle linna iseloomulikud jooned, nagu ta neid juba näha on jõudnud, siis oskab ta oma kogemusi ka mälupiltidena fikseerida.

/—/

Valdavas enamuses peab selline reisija päevikut, et oma kogemus talletada. Ja igal uuel päeval nähtut üles tähendades mõtestab ta selle endale ka lahti, avab selle niisuguse enda jaoks, kes tulevikus võiks tema reisimärkmeid uuesti lugeda. Ka siis, kui ta ei juhtugi päevikut pidama, püsib tema suhtumine tema sihikindlalt kohalikku hõngu peilivas pilgus: ta säilitab. Igal hetkel on ta jagunenud kaheks, kellest üks on kohal, teine aga sõelub välja ja fikseerib. Ta talitab võõra linnaga nagu hea perenaine oma aiasaagiga – mida kohe ära ei sööda, see marineeritakse, soolatakse või keedetakse moosiks. Ja pärast, kodumaal, kui argipäeva hallid lained on jälle üle pea kokku löönud, on seda moosi väga hea aeg-ajalt oma mälu sahvreis limpsimas käia. (lk. 119-120)

Janika Kronbergi ingliskeelne arvustus raamatu kohta

André Trinity kirjutab Ekspressis nii.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s