13. Paul Auster “New Yorgi triloogia” 1.-2.

austerTäiesti ilmetu välimusega raamat, kas muidu jääkski silma… Kas pole? Meie taani lektor soovitas seda mulle oma kaks aastat tagasi juba (kui ma nüüd õigesti mäletan, siis pigem soovitas üht raamatut, mis pidi sellega sarnanema. Kui ma siis ütlesin, et ma Austerit ei tea, siis ta muidugi imestas – see olla ikka suur ja tähtis klassik 1980ndatest 🙂 Kui ma raamatukogus seda raamatut otsinud olen, pole leidnud. Kord leidsin Juhuse muusika, aga jäi pooleli. St polnud juskui aega ja jaksu ja ei osanud kuidagi paigutada jne. jne.) Nüüd aga tellisin raamatukogust interneti kaudu ja tädi tõi mulle kõik ise riiulitest kohale – ka see raamat oli kohal.

1. Klaaslinn on triloogia esimene osa. See haarab juba esimestest lehekülgedest. Mõnes mõttes oleks tegu justkui kriminulliga – peategelasele helistatakse öösel, mistõttu ta satub “uurima” ühte juhtumit. Tegelikkuses peaks ta kaitsema üht 20ndates kummalist noormeest vanglast välja pääseva isa eest. Lõppkokkuvõttes kaotab ta aga nad kõik silmist. Ja tegelikult ei olegi see raamatu põhiline mõte. Palju huvitavam on kogu küsimus identiteetidest ja nimedest, autorlusest ja fiktsioonist. Umbes sama asi köitis mind ju ka Pamuki “The White Castle”-t lugedes, aga seal läks asi edasi igavamalt. Siin juhtus kogu aeg midagi (Euroopa aeglus vastandatuna ameerikalikule tempole) ja seda põnevam on.

Peategelase nimi oleks justkui David Quinn. Tegelikult ei ole tal enam ammu sõpru, seega keegi teda justkui ei tunne (poeg ja naine on viis aastat varem mingil lugejale segaseks jäänud põhjusel hukkunud). Sellest ajast saadik on ta kirjutamisest tagasi tõmbunud… vähemalt oma nime all kirjutamisest. Seevastu kirjutab ta regulaarsusega raamat aasta kriminulle, mille autoriks on keegi William Wilson, keda ei ole näinud ei tema agent ega kirjastaja, kuna suhtlemine käib postkasti kaudu. Oma mõtteis elab Quinn aga pigem oma raamatute detektiivi elu – selle mehe nimi on Max Work. Ühtlasi on Worki ja Quinni olemasolu õigustuseks sellele olematule Wilsonile – ka Mets’is mängib üks selle perekonnanimega mees, kelle eesnimi on tegelikult William, kuigi esineb teise eesnime all. (Ükski nimi selles raamatus ei ole juhuslik, kõigil on mingid tagamõtted).

Kord aga juhtub, et Quinn saab ligikaudu kolmel järjestikusel ööl valeühendusega kõne, kus helistaja otsib eradetektiivi nimega Paul Auster. Ja lõpuks otsustabki Quinn minna kohale ja selle valeidentiteediga esineda. Juba see on parasjagu keeruline identiteetide kogumik, sellegipoolest on lugedes põnev… Sest lõpupoole, olles oma objekti silmist kaotanud ja omadega puntras, otsib Quinn üles ka päris Paul Austeri, kes ei ole sugugi eradetektiiv, vaid hoopis kirjanik (no kes muu. Satume justkui autorile külla). Paul Auster tegeleb parasjagu esseega, kus arutleb, kes pani kirja loo Don Quijote’ist – Sancho Panza oli ju kirjaoskamatu. Arutleb seal mitme inimese üle, kelle ühisest pildist ja häälest saab kokku käsikiri, mis tõlgitakse araabia keelde ja mille Cervantes väidetavalt laseb kellelgi hispaania keelde tõlkida – Austeri hüpotees on aga, et tegelikult Don Quijote üksnes mängis hullu ja juhtis asju kindlakäeliselt, muuhulgas esines valeidentiteedi all ja oli ise raamatu tõlkija hispaania keelde.

Vahepeal on samuti põnev jälgida ka “kurjategija” teooriaid. Peter Stillman on hakanud uurima müüti Paabeli tornist ja jumala keelest (ja mis muu nimi siia ikka sobiks, onju?). Professorina on ta väga kuulus, kuniks tõmbub tagasi ja, nagu hiljem selgub, on eksperimenteerinud oma lapsega – sulgenud selle pimedasse tuppa, et näha, kuidas areneb tema keel (ürgkeel). (See osa raamatust on minimaalne, pigem jääbki teooria tasandile, seetõttu ei masenda ega sunni raamatut käest ära panema nagu mõni teine. Kasvõi masendab Liblikapüüdja Fowlesilt). Stillman senior ongi see, kes on peale 12-13 aastat vangistust vabadusse pääsemas (hullumajast) ja mistõttu tema psüühiliste häiretega poeg Peter Stillman junior on ärevuses ja tahab palgata detektiivi. Peategelane siis jälitabki vanameest, kuniks võtab temaga ka kolmel korral kontakti, pargipingil või kuskil mujal juttu vestes, vanamees võtab teda iga kord uue inimesena. Ja ta esinebki kolme erineva identiteedina – nimetab end esmalt Quinniks (nagu ta “pärisnimi” ka on), teinekord Henry Darkiks (tegelane, kelle professor on oma teooria tõestamiseks välja mõelnud – miks just initsiaalid HD? Humpty Dumpty järgi Alice’i peegliraamatust! Munateooria, aasta 1969, esimene inimene Kuul…) ja lõpuks Peter Stillmaniks – tema pojaks.

Kokkuvõtteks – raamatu lõpupoole hakkab tekkima justkui mingi jutustaja, kes on Quinni (David Quinn, initsiaalid nagu Don Quijote’il) märkmete põhjal ja vestluste põhjal sündmused taastanud. Ja see kirjutaja on omakorda Paul Austeri sõber, mitte Paul Auster ise.

Pealkiri on aga Klaaslinn. Mis sellest arvata? Tegelikult on see raamat paljuski just kirjeldus suurlinnast, selle identiteedist (või identiteeditusest). Tänavatest, mustritest, anonüümsusest, kõntsast…

Sellist kokkuvõtet lugeda on kindlasti hirmutav. Üldsegi on see pigem minu enda jaoks, et tulevikus veidigi midagi meelde tuleks. Muu võlu peitus ikkagi lugemises ja lahendustes ja muus. Väga hea raamat, ootamatult. Samas on lausa imelik, et ma ei suutnud internetist selle kohta eesti keeles midagi mõistlikku leida (ehk see siiski ainult, kuigi räägib Austeri ühest teisest raamatust pigem). Räägitakse korruptsioonist, maailma päästmisest, kriminullist… See ei olnud siinkohal küll nii oluline, mulle tundus…. Ilmumisaasta on ju 2000 – sel ajal oli ometi kõik arvustustelaadne internetis. Isegi blogides pole. Kummaline. Jälle – keegi kirjastus peaks ikka uuesti välja andma.

2. Vaimud – see on triloogia teine osa. Täiesti eraldiseisev. Lihtsalt vanasti oli kombeks ikka mitu raamatut kokku panna ja vähem müügiedule mõelda. Samamoodi jälle reaalsust väänav teos, ilukirjanduslik (fiction), päriseluga seostamatu (nagu ka eelmine). Tegelaste nimed on värvid. S.t. et perekonnanimed on Blue, Black, White, Brown… muuhulgas esineb ka Apelsini tänav ehk raamatus tõlkimata: Orange street (Brooklynis). Kus millalgi oli elanud kirjanik/luuletaja Whitman. Sisu seisneb selles, et härra White palub eradetektiiv Blue’l jälgida mõnda aega ühte isikut ja selle kohta aruandeid saata. Isiku nimi on hr. Black ja asjaajamise paremates huvides on hr. Blue jaoks üüritud korter Blacki vastasmajas. Suhteliselt algusest saadik on selge, et tegemist on justkui Blue enda peegelpildiga – sellele viitavad ka erinevad sõnamängud ja mõtted. Muuhulgas loeb Black Thoreau’ Waldenit ja Bluegi ostab endale selle raamatu, et lugeda (ta pole varem eriti palju lugenud peale ajalehtede, ajakirjade ja krimkade). Ja ta mõistab, et sellist raamatut tuleb lugeda sama aeglaselt, kui seda kirjutati. Aeglustab oma lugemis- ja elutempot. (Muide, Blue eelkäija Brown on kolinud elama kuhugi loodusesse, käib hommikuti kalal ja naudib rahulikku pereelu ja mõtleb, miks ta seda varem ei taibanud teha). Omamoodi muutub Blacki ja Blue paralleelelu ka “eluks metsas”, kuigi suurlinnas. Kord kohtudes räägivad nad juttu just Whitmanist, Hawthorne’ist (Wakefield) ja Thoreau’st. Lõpuks selgub, et ka Black on omadega puntrasse jooksnud, kuna on juba üle aasta pidanud kedagi vastasmajas jälgima, kes ainult istub ja kirjutab. Kokkuvõtteks – nad ei saa elada, nad ei suuda koos eksisteerida, samas vajavad nad oma ülesandeks teineteist. Jälle paksult tähendusi täis ja kuidagi põnev mõttemäng. Samas kahtlane – kui palju selliseid järjest lugeda saab 🙂

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s