14. Mari Saat “Lasnamäe lunastaja”

saatSellest raamatust on viimasel ajal palju kirjutatud seoses pälvitud auhinnaga. Samas küsiksin umbes nagu yksainus, et kas see ongi siis eesti kirjanduse tipptase või? JohannaRoss kirjutab KesKusis: “Varasemast diskreetse sümbolisti ja suure süvitsiminejana tuntud Mari Saadi “Lasnamäe lunastaja” pühendab märkimisväärselt palju aega niisugustele argistele teemadele nagu koondamine ja hambaravi hind, kusjuures ka nende arutamise vorm on üdini maine.”

Väidetavalt olla see romaan eestivenelastest…. no ei tea. See oli lihtsalt liiga stereotüüpne ja ebausutav, pealiskaudne. Tõesti argisusi täis. Sisu oleks olnud talutav, kui ei oleks olnud seda mõttetut vormi…. Eks tunnistab Saat ise ka, et see raamat on konstruktsioon ja venelastega kokkupuuteid ei ole tal rohkem kui minusugusel – tudengid, remondimehed jms. Kohati ajab isegi naerma – mingitpidi sunnitakse peategelase tütrele ühel peol peale kanep… aga vaatamata sellele, et eelnevalt keerati pläru, surutakse asi jõuga Sofiale sisse. Kuidasmoodi? Ja kui Sofia teadvuse kaotab, siis ärgates näeb ta esmalt (NB!) väikest rohelist mehikest jooksmas! ??? Selliseid imelikke stereotüüpe oli veel ja veel. Ja veel. Eesti keele eksamist. Kodakondsuse taotlemise soovist. (Kas meie peame samas nii loomulikuks, et meie väljamaale elama suundunud rahvuskaaslased kohaliku maa kodakondsuse võtavad? Selle peale selles kontekstis kunagi ei mõelda.) Vikerkaares kirjutab seesama JohannaRoss:

Ent “Lasnamäe lunastajas” kipub ka tegelaste sisemaailm olema kaunis tüübipuhas ja laia lauaga löödud (eriti võrreldes Saadi eelmiste raamatutega, kus inimesed mõtlevad natuke veidraid ja ome­ti imeliselt usutavaid mõtteid, mis on filigraanse täpsusega välja arendatud). Natalja Filippovna kui “eelmise põlvkonna” Lasnamäe venelase tüüp mõtleb, et raha on vähe ja et eesti keel on ikka hirmus raske küll. Sofia kui edasipüüdliku noore venelase tüüp mõtleb, et eestlased ja venelased on täiesti erinevad küll, aga eks kui­dagi saab ikka hakkama. Sofia sõbranna Rael kui ärahellitatud plika tüüp mõtleb, et tema läheb Ameerikasse modelliks. Raeli isa kui rikka ja ületöötanud lapsevanema tüüp mõtleb, et pleierist tümpsu kuulamine teeb noorte ajud pehmeks. Vastavad mõttekäigud on sealjuures edasi antud üsna märksõnaliselt ja sirgjooneliselt, nii et tegelased omandavad kergelt karikatuurse ilme, olgugi et see arvatavasti nõnda kavatsetud ei ole”

Olen nõus. Ja seetõttu panebki mind imestama, kuidas auhinnatakse selliseid raamatuid ja materdatakse näiteks Raua roppu raamatut…. Ma saan aru, et Raua raamat ei peagi meeldima, aga kirjandusliku ülesehituse poolest on need kaks siiski erineva taseme raamatud ja üldse mitte Saadi kasuks mu arust. Nojah, lugedes tuli igatahes lapsepõlv meelde, kui ma taolisi eesti kirjanduse teoseid lugesin, kus olid tegelased, nende dialoogid ja ei mingit sügavamat sisu. Selles raamatus oleks võinud ehk ollagi, aga selle oleks just pidanud kirja panema pigem Skulskaja, Filimonov, Ivanov või Kotjuh 🙂

Ju mul jäi nii mõndagi tabamata, kuna ma ei ole Vilde Lunastust lugenud (nt. Väljataga väidab Sirbis, et on sarnasusi, nagu ka Ross Vikerkaares). Samas olen ma lugenud Dostojevskit ja kui Saadil tõesti oli tagamõte kasutada Nastasja Filippovna sarnast nime (Natalja Filippovna), siis on see pigem suurmeistri solvamine. Ka Sonja on niivõrd tähtis pühak-lõbunaine, et igasugunegi vihje Dost.-le võiks siiski olemata olla, et mitte sundida rahvast neid raamatuid võrdlema….

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 14. Mari Saat “Lasnamäe lunastaja”

  1. Lihtne ütles:

    See lehekülg on minu jaoks hea leid.
    Romaanist lootsin veidi rohkem kui sain (teadsin eelnevalt, et on auhinnatud ja kiidetud, aga meelega
    ei lugenud enne lõpuni jõudmist ühtki arvustust). Vaapo Vaher ütleb “Loomingu” aastaülevaates, et kogu möödunud aasta produktsioonist on see teos ainuke, mida ka veel
    teine kord kätte võtta tasub. Mine tea…
    Saat on minu suur lemmik (vt. noorepõlve jutukirjandus ,
    “V õ l u ja v a i m” I osa – II on lubatud, aga tulemata – jm.)
    “…lunastaja” puhul jääb mul mulje, et autor ei käinud ühel
    hetkel enam asjast üle, olgu siis põhjus milles tahes, ja jättis
    palju huvitavaid liine välja arendamata. Sellegipoolest on lõpp igati (“)elegantne(“) ja põhiline, mille üle mina nüüd mõn-
    da aega pead murran, on Dmitri saatus. Ning ootan romaanile järge.
    Tänan!

  2. Sehkendaja ütles:

    Ma ei vaidle vastu, et lõpp (ja ka tegevus) on mingil määral elegantne. Pigem on küsimus teostuses ja stiilis. Selline argisus ja lapselikud mõttekäigud häirisid (või kasvõi alguse hindade loetelu). Pluss igasugused möödapanekud muus…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s