Paistab, et mulle on tekkimas uus “lemmikkirjanik” (lähtun sellest, et ühte ja ainsat lemmikut ei saagi olla, vaid saab olla mitu). Kahjuks venis mul selle raamatu lugemine jälle liiga pikaks (see on välja antud 1990. aastal ja suhteliselt lühike siiski, ca 200 lk pikk, kuigi sellises 1990. aasta trükis – et tihedamalt kui tänapäeval). Alustasin juba enne Venna lugemist, aga nii palju on tegemist olnud (pluss vahel õhtuti hoopis seep), et poleks pidanud lugemist nii hakkima. Seega – soovitan kenasti ühe jutiga läbi lugeda ja nautida!
Jällegi kehtib sama mõte Raualt, mis ta Venna kirjutamise puhul välja tõi: maailmas on palju halba niigi ja pole vaja lugeda, kui kehvasti kõik on. Pigem anda lugejale lootust. Sellest raamatus on just nii ka tehtud 🙂 Nagu Päevalehes märgitakse: seda raamatut seob Vennaga “samuti inimese sünnipäraste õiguste [tagasivõitmine].”
Ratsanik Melchior on tegelikult muinasjutt. Nagu mõnes kohas viidatakse – fantasy. No ju on ka muinasjutud fantasy. Et teada, mida sellest raamatust omas ajas kirjutati, peaks raamatukokku siirduma, aga hetkel (öösel kodus diivanil) ei ole mul selleks võimalust :). Seega peab leppima peaaegu ainult mu enda jutuga. Muinasjutt räägib sellistest üksustest nagu Linn, (kaupmeeste) Vennaskond, Klooster, Ordulinnus, Kindlus, Röövlisalk, Vabad Jahimehed ja vist mingitpidi ka Loss (kuigi see on juba veidi see “fantasy-tasand”). Raamatu alguses sureb Tipperdingeli krahv Melchior, pärandades oma pojale ja teistele rikkusi ja maid, poja-pojale aga kõigest sadula, kirjasule, pasuna ja ühe salapärase võtme. (Nagu Kuldvõtmeke! – Millise ukse see võti avab, ei jõua ta öelda, enne heidab hinge).
Kohe ongi noor tuulepea Melchior sündmuste keskpunktis, olles just ülikooliõpingud katkestanud. Läheb isaga tülli. Ja seiklus algabki. Mingitel veidi segastel põhjustel kuulutatakse ta paljude poolt tagaotsitavaks, tema pea eest pannakse suur tasu välja. Juhtumisi saab uljaspea kokku kloostrist väljaaetud munga Balthasariga ja samuti oma laborist välja tõstetud skolaar Alexiusega. Nendest saavadki läbi raamatu kokkuhoidev sõpruskond.
Raamatu algul esitletakse igasuguseid kahtlaseid lahtiseid otsi, kuniks keskel satuvad peategelased erakust vanahärra (Kaksikvenna) lossi. Mõne aja pärast selgub, et just see vanamees ongi kogu riigis valitseva kaose taga, tõmmates ühte ja teist niiti. Tegelikult on ta “süütu nõuandja”, kes paneb inimestele mõtted pähe nii, et ise jääb justkui asjadest välja. Ta leiab inimestes nende nõrkused ja oskab seeläbi kõik kõigile kallale ässitada. Kui Melchior seda tabab, asub ta võitlusesse “Kurjaga”. Igasuguseid seiklusi tuleb ette, kuniks kõik võitlevad osapooled ühinevad ühisesse võitlusesse Kurjaga ja asuvad Lossi ründama. Loss aga vajub maa alla! Inimesed jätkavad oma tavapärast elu, on ebatäiuslikud, aga “enam ei olnud kedagi, kes nende halvemat külge tegutsema õhutaks” (lk. 197). Ja kui siis raamatu päris lõpus, kui Melchior on ise täiskasvanud noormehe vanaisa, saab kirja Kurjuselt endalt (=Kaksikvennalt), põletab ta selle ära, et noored leiaksid oma tee ja vastused ise, ning ei jäta seetõttu kirja tõendusmaterjalina alles.
Nojah, siin pole mõtet sedasi üksikuid “tähtsamaid kohti” välja tuua, kuna kogu raamat on arenguromaan, uljaspea muutumine mõistlikuks ja lugupeetud vanahärraks. Jälle ääretult positiivne sõnum – “koos võime kurja vastu võidelda”. Kusjuures kurjust defineeritakse erinevate tegelaste läbi mitu korda. Näiteks üks võtmearutlus Melchiori enda peas sündmuste lõpufaasis:
Kui me ei tunnista võimalust, et ka kuri inimene võib meelt parandada, ning tõukame ta juba esimese süüteo peale enda hulgast ära, siis me lihtsalt ajame teda kurja juurde, kes talle oma kaitset ei keela. Nii tulebki välja, et õnnetute juhuste, mõtlematuste ja ettekavatsemata pisipattude tagant hakkab paistma seaduspärasus: kurjus tekib paratamatult headuse liigse nõudlikkuse läbi. (lk. 188)
Seega, Raud ei paku taas väga must-valgeid tõdesid, vaid kutsub jälle üles humaansusele. (Kutsub ja kutsub… nõme väljendus. Raud lihtsalt vestab jutustajarõõmuga oma toredaid lugusid). Kusjuures siin pole ju juhuslikult valitud ka sõpruskond – skolaar ja munk, üks toetub Teadusele, teine Usule. Melchior pidi olema tasakaalustav ja analüütiline jõud oma “tõesulega” (kirjutas nimelt ainult õigeid asju. Kui jura tahtis kirjutada, siis sulg ei kirjutanud).
Tore silmapilgutus Eestile oli ka see koht, kui sõbrad pidid peale Lossist põgenemist kuskil mõnda aega varjul olema. Skolaaril tuli imehea idee – lähme Ülikoolilinna (samas on see mõnes mõttes ka universaalne, mitte ainult Eestile omane. Lihtsalt viide ilmakaarele…)!
Ülikoolilinnas oli kõik endine, suured segadused riigi põhjaosas polnud siinset rahulikku elukulgu mitte kuidagi mõjutanud. (lk. 163)
Kusjuures ainsaks stseeniks Ülikoolilinnas on käik mingi vana sõbraga kõrtsu, kus istuvad koos hullud filosofeerijad, kes on palju raamatuid lugenud, aga kellel pole tegelikkusest halli aimugi 🙂
Selle raamatu juures oli just nauditav see muinasjutu voolavus (kehva päranduse saanud nooruk jääb võitjaks), toredad illustratsioonid tema abikaasa Rosita Raua poolt (keskaega imiteerivad) ja “vasakpoolsed” humaansed ideed. Soovitan soojalt!
(Ulmekate portaalist arvamusavaldused on netis saadaval, seal on kõik omalt poolt ka hindeid andnud ning põhjendanud. Negatiivse kriitika andnud inimesele ei meeldinud asjad, mis minu arust liigitusid just selle kirjutamislusti alla).
SEHKENDAMINE 