Ma jään endale kindlaks – uus lemmik on leitud. Seekord siis alustasin rampsist laenutatud Kägude ööga ja katsusin väikest viisi sisse elada. Lugemine läheb vaevaliselt, nagu teada, sest kergem on seepi vaadata kui raamatusse süveneda. Kui olin juba sisse elanud, lõppes lugu äkki ära ja ma avastasin enda üllatuseks, et see raamat koosnebki lühijuttudest. Üllatust võiks muidu pigem liigitada negatiivsete sekka, kuna lühijutud mulle õieti ei meeldi. Just selles ongi enamasti asi, et kui oled just jõudnud sisse elada, saab asi otsa ja sellevõrra ununeb rutem, kuna järgnevad teised samasugused lühikesed jutud. See raamat oli jälle meeldiv erand – annan lühijutu vormi andeks.
Krahvinna de Richter näiteks. Kuidagi tore ja armas baltisaksa õhustik. Perepoeg abiellub Jenas õpingute ajal Sabinega ja toob ta kodumaale oma mõisa. Krahvinna on aga uskumatu kunstnikuhing ja keegi ei saa temast aru. Kunstnikuhing mitte sugugi üldistavas mõttes, vaid kohe konkreetselt – tegeleb igasuguste häppeningidega jms.-ga ja ümbruskondsed peavad teda tõeliselt hulluks. Siis sureb mõisahärra ja noored sõidavad tagasi Euroopasse. Seal hukkub mõistatuslikul kombel (rongi alla jäädes) perepoeg ja kunstnikust naine tuleb ise mõisasse tagasi. Nüüd hakkab ta oma plaanide järgi tegutsema, kohtub ringirändava teise imelikuga (Koti-Johannesega) ja korraldab uhke tulevärgishow – põhimõtteliselt ainult endale ja Koti-Johannesele (kuigi kõik vaatavad salamisi pealt). Ongi kõik. Selline hullumeelsus ja rõõmuga pankrotti.
Teine jutt oli Piiluja. See on Eetikaameti juhataja/direktori jutustus. Selle jutu üheks paeluvaimaks asjaks on meeleolu ja keelekasutus. Ja vot siin tunnen ma tõepoolest sihiteadlikku „tõlkekirjanduse“ imiteerimist või vanaaegset keelekasutust. Riik on just hiljaaegu vabanenud tsaarivõimu alt. Pole mainitud ühtegi maad ega linna, seetõttu on nii aeg kui koht tinglikud. Tegelikult. Raamat on välja antud 1990ndate keskel, seega – palun väga. Tõlgendage, kuidas sobib. Iseenesest on tegemist väikestviisi krimkaga, kuigi mitte sugugi klassikalisega, kuna lõpplahendused on raualikult mitmetised ja veidi lahtised. Või kuidas ma ütlengi? Mitte puust ette ja punaseks. Minategelane leiab kord oma töölaua sahtlist saladusliku kirja, aga küünal kustub ja ta läheb hilisöödel koju, et hommikul esimese asjana see kiri läbi lugeda. Ootamatult on aga kiri kadunud. Sellele järgneb rida kahtlusi, tegutsemisi, jälitamisi ja ohtusattumist – kõik suhteliselt segane – kuniks jõutakse lahenduseni ja lahendus lippab uuesti eest. Ja mustvalget tõde ei tule. Mõnus. Seda lugu soovitan väga lugeda.
Viimane lugu oligi nimilugu – Kägude öö. See oli jälle täiesti omamoodi (ja väga hea sealjuures). Fantaasialugu jälle pigem. Kaks noort tahavad Läänemaalt Tallinna hääletada, aga teed juba tühjad ja nad jäävad ühte kummalisse kohta öömajale. Algul tundus nagu Hansu ja Gretekese lugu, siis viskas sisse Imedemaa Alice’i teelauda, lõppkokkuvõttes siiski jälle nii tore positiivne sõnum Raualt. Osalt saaks seda raamatut võtta kui kahe noore armastuslugu ja kõik muu seal vahepeal on sel juhul „metafoor“. Kui aga võtta seda kui fantaasialugu, siis on jälle omamoodi meistri (Nestori) õpilased, kõik valmistuvad Kägude Ööks. Kägude öö tundub alguses selline saladuslik asi, aga hiljem selgitab Nestor, et oma positiivse sõnumi levitamiseks ei saa ta kasutada inimesi (Kord oli ta ostnud televisioonis reklaamiaega ja lasknud inimestele sel ajal ilusaid luuletusi lugeda ja inimesed olid häiritud, kuna nad ei saanud aru, miks seda tehakse – kuskil peaks ju olema tagamõte!). Seega otsustab ta hoopis kasutada pesasse maha jäetud linnumunade kasuks. Ta laseb neid hoida soojas oma maja raamatukogus, mis sisaldab igasuguseid häid köiteid ja siis laseb ta rõõmusõnumites valminud tibud ilma peale laiali – rõõmusõnumeid levitama. Nojah. Nii labane see ju ei olnud. 🙂 Sellegipoolest sobib see lugemiseks neile, kellele vähegi fantasy-asjad meeldivad. Vähegi (ma pole ise ka kuigi suur asjatundja).
Kuna saan nüüd kodus veidi linke ka otsida, siis Arne Rubeni jutt Luubis (?) annab viimasele osale hoopis teise tõlgenduse – justkui ei olekski tüdruk tagasi tulnud. Nojah. Järelikult saab seda lugeda mitut moodi. Väga tore sellegipoolest.
SEHKENDAMINE 