20. Andrei Makine “Prantsuse testament”

Nüüd on juba üle kuu aja möödas, ilma et oleksin ühtegi raamatut läbi saanud. Olen küll alustanud umbes neljaga, aga hoogu pole sisse tulnud. Eks see seebivaatamine lõi ikka lõhe sisse – kergema vastupanu teed minek. Eks oleksin pidanud ka midagi väga head leidma, et jälle lainele saada (pooleli on Waltari Suur illusioon, Mikita Metsik lingvistika, Smithi On Beauty ja Hoegi Föreställningen om det 20:nde aarhundradet). Talv on ka märkamatult mööda saanud ja seetõttu on aega lugemiseks (=kiiktoolis tšillimiseks) väheks jäänud. Kõik on nii ilus. Aknast vaadates paistab ainult erinevaid rohelisi toone ja õites puud-põõsad. Eelmisel nädalal komandeeringus oli ka kogu aeg tore ja suhtlusrohke – “kiiktoolis tšillimiseks” (=lugemiseks) jäi vähe aega. Ainult tagasiteel lennukis, kui OlariElts justnimelt aknaalust kohta tahtis, aga oma pleierit kuulates ja noote jälgides magama jäi – mina ei näinud kuigi palju aknast välja ja hakkasin raamatut lugema.

MakineNüüd aga pikendasin juba teist korda raamatukogu raamatuid ja tegin katset viienda raamatuga – see valik läks täkkesse. Tõeliselt minu maitse järele raamat, lisaks õigel hetkel loetud – ka ümbrus tundub luuleline ja esteetilist naudingut täis. Makine Prantsuse testamendi näol on minu arvates pooleldi tegemist luuleraamatuga (juba nagu Pasternaki Dr. Živago puhul).

Sellist raamatut kokku võttes on lausa kahju, et minu võimed on nii piiratud. Pole vaat et mõtetki raamatu sisu kirjeldada – minategelane (suuresti Makine autobiograafiline) kasvab üles Venemaal, külastades lapsena igal suvel koos oma õega Siberis Saranzas elavat prantsuse päritolu vanaema. Kogu raamat ongi justkui üles ehitatud spiraalselt üha ühele ja samale asjale – prantsuse pärandile minategelases. Lapsepõlves kuulavad lapsed vanaema lugusid kui muinasjutte, hiljem lisanduvad täpsemad detailid ja objektiivsemad vaated ajaloo kulule. Poisis põimuvad nii Prantsusmaa kui Venemaa, kuniks kujunemisaastatel tekib temas isegi protest vanaema “kujuteldava” maailma vastu ja ta tahab vanaema ses osas asjad sirgeks rääkida. Küsimused tunduvad aga sobimatud ja jäävad küsimata:

“Miks on mu süda lõhkemas, kui ma kuulen Kukuška kauget kukkumist? Miks üks hommikupoolik Cherbourg’is sada aasta tagasi, hetk, mida ma ei ole üldse läbi elanud, linnas, mida ma ei ole mitte kunagi külastanud, miks selle valgus ja selle tuul tunduvad mulle palju elavamad, kui minu reaalsed elupäevad? /—/ Ja sinu mälestused, mida ma nüüd peast tean, kas nemad ei ole puur, mis sind hoiab vangis? Ja kas ei ole meie elu just see liikuva ja sooja oleviku muutmine niisuguseks tardunud mälestuste kollektsiooniks, nagu seda on laialivenitatud liblikad nõelte otsas tolmuse klaasi all? Aga miks ma siis tunnen, et annaksin kõhklematult kogu kollektsiooni ainuüksi hapuka maitse eest, mille jättis minu huultele pisike kujutletud hõbetops tolles illusoorses Neuilly kohvikus? Üheainsa Cherbourg’i soolase tuulepahvaku sissehingamise eest? Üheainsa lapsepõlveaegse Kukuška kukkumise eest?” (lk. 116, tõlk. Andres Raudsepp – haruldaselt hea tõlge minu arvates).

Vanaema Charlotte on aga vankumatu, kindel, lüüriline, tasakaalukas, kes annab iga korraga erineval tasandil peategelasele edasi osakest tema prantsuse identiteedist. Esialgu on tegemist muinasjuttude, lugudega; hiljem hakkab tekkima keeleline identiteet ja ala kahe keele vahel. Karlo Funki sõnul tõlgib Makine vene elulaadi prantsuse keelde. Ma ei saa küll ise hiilata sellega, et oleksin Prousti lugenud (küll aga tema teoste kohta :)), aga mul on tunne, et tegemist on osaliselt “prustliku” lapsepõlve rekonstrueerimisega, selle vahega, et lõhnade ja aistingute asemel on põhifookuses keel ja keelelised nüansid. (Kalle Käsper mainib vist ka mingis võtmes Prousti nime).

Muuhulgas antakse edasi suur hulk ajaloopilte läbi üksikute inimeste või fotode – sõda, saatused. Mingitpidi avaneb “vene hing“, mis ei andesta küll mitmesaja aasta taguste sündmuste pärast ei sakslastele ega inglastele, aga kelles on alati uks lahti prantslastele ja prantsuse keelele, prantsuse kultuurile. Läbi ühe (või mitme?) isiksuse kahestumise tuleb väga teravalt välja venelikkus ja prantsaslikkus. Kohati tundub eestikeelset tõlget lugedes, et mingi osa oleks nagu kirjutatud vene keeles, teine aga prantsuse keeles. (Tegelikkus on pigem, et kirjutatud on prantsuse keeles, mõeldud osaliselt vene keeles. Kui kirjanik kunagi üht raamatut kirjastusele pakkus, ei saadud aru, miks peaks üks venelane kirjutama prantsuse keeles. Pakkudes sama asja teisele kirjastusele kui tõlget vene keelest, oldi asjaga väga rahul – isegi heaks tõlkeks peeti). (Muide, eelnevalt lingitud HaljandUdami artiklis on kirjutatud semiootilisest romaanist ja see kokkuvõte tundub kuidagi kõige parem).

Tõlke kohta kirjutab tõlkija järelsõnas, et prantsuse keeles on nüansse, mida on raske tõlkida või mis jäävad teistes keeltes tabamatuks. Ühe näitena tõlke kitsaskohast toob ta välja sõna “härmalõngad”, mis prantsuse keeles kõlab les fils de la Vierge (=jumalaema/neitsi lõngad). Jumalaema poeg aga: le fils de la Vierge! Seda ette kujutades (kuna ma prantsuse keelt ikka muidu üldse ei tönka), lugesin järgmist lõiku vanaema ühest “nägemusest” ühte izbaasse astudes:

Teise korruse koridori lõpus vanaema teda nägigi. Noor naine, imik kätel, seisis jäälilledega kaetud akna juures. Liikumatult, pea pisut kummargil, vaatas ta, kuidas koridori nurka täitva suure ahju lahtise ukse taga tantsivad leegid. Härmas akna taga kustus aeglaselt talvine videvik, sinine ja lüüme…

Charlotte vaikis sekundiks, seejärel jätkas pisut kõhklevalt:

“Tead sa, muidugi oli see illusioon… Aga tema nägu oli nii kahvatu, nii peen… Oleks võinud öelda, et tegu on nendesamade jäälilledega, mis katsid aknaklaasi. Jah, otsekui oleksid tema näojooned lahti tulnud härmatise ornamendist. Ma ei ole kunagi näinud nii habrast ilu. Just nagu jääst ikoon…” (lk. 186)

See koht on osaliselt võtmeks kogu raamatule – läkiläkis noor naine väikese lapsega raamatu algul nähtud fotol saab selgituse raamatu lõpus – see on peategelase/minategelase tegelik ema, kes oli vangilaagris. (= Seega ei ole vanaema ega prantsuse juured veres).

Ikkagi jääb minu sõnadest väheseks, et seda raamatut edasi anda. Nagu öeldud, liigub prantsuse teema raamatus spiraalina, jättes vahele aastaid või lausa aastakümneid. Viimases faasis kavandab minategelane oma vanaema kutsumist Prantsusmaale (vanaema, kelle kohta ta kuulis, et see on veel elus ja tegus, kuid kes kogu planeerimise aja, nagu selgub, on siiski juba surnud – lahkunud just mõned nädalad peale teate toomist). Minategelase mõttekäigud vanaema külaskäiku planeerides:

Samuti teadsin, et teen kõik, mis minu võimuses, et mitte kõnelda raamatutest. Ja et me kõneleme nendest siiski, kõneleme palju, sageli kuni hilise ööni. Sest Prantsusmaa, mis ühel päeval ilmus kesk Saranza steppe, võlgnes oma sünni raamatutele. Jah, olemuselt oli see raamatumaa, sõnadest moodustatud maa, mille jõed voolasid nagu stroofid, mille naised nutsid aleksandriinides ning mehed astusid kahevõitlusesse sirventeesides. Nii me lastena avastasimegi Prantsusmaa läbi selle kirjanduselu, selle sonetivormi valatud ja autori lihvitud verbaalse materjali. (lk. 216)

Lõpetuseks raamatu pealkirjast. Juba algusest peale tundub, et see pealkiri on väga tabavalt valitud ja kirjeldab just seda osa, mis minategelane on justkui testamendiga kaasa saanud. Lõpuks saab minategelane Venemaalt kirja, kuhu uusvenelasest saatja on Päranduse asemel peale kirjutanud Testament. See väike detail muudab jälle kogu raamatu väga lõplikuks, seob kõik omavahel kokku. Sest on vahe sees, kas tegemist on “päranduse” või “testamendiga” su olemuses, sinu minas, sinu identiteedis (kuigi, ausõna, ma vihkan seda identiteedi-sõna….)

Ja ikkagi kordaks ka üle, et tegemist on nagu luuletusega (ülalpool tsiteeritud lõiguski figureeris sõna “lüüme” 🙂 ). Spiraaliga, erinevate tasandite avastamisega – ajaloo kõrval ka omaenda isik, üks inimene (näen, et sedasi kirjutas ka ArvoPesti). Väga tihti käib juskui refräänina läbi “nüüd mõistsin lõpuks” vms. Hea raamat.

Inglise keeles on Philip Delves Boughton hästi kirjutanud siin.

Kokkuvõte ja lingid intervjuudele siin.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s