21. Sofi Oksanen “Puhastus”

Kadri käis mulle peale, et oleksin nõus temalt ühe kingituse vastu võtma – omal vabal valikul. Pinnimise peale jõudsime kokkuleppele, et võib selle raamatu kinkida ja mulle jääb õigus see temale edasi anda (ja temal teistele), kui see pole nii hea, et jätta riiulisse peale lugemist (ma ju teadupoolest ei taha uusi raamatuid – ostan enamasti ainult juhul, kui olen juba läbi lugenud ja on tõesti meeldinud). Selle raamatu järjekorda panin ennast raamatukogus niipea, kui see registrisse tekkis – olen 30.!

oksanenAga nüüd asjast. Et kas siis oli nii hea, et jätaks alles? Tegelikult oli tõesti hea ikka. Kas just riiulissejätmiseks (sest ikkagi vägagi masendav raamat), aga tõesti lausa hea meel, et selline raamat on kirjutatud. Ja veelgi toredam, et see on kirjutatud väljaspool Eestit, mistõttu märgatakse seda ka mujal. Kuna see raamat on saanud nii Runebergi kui Finlandia auhinnad, siis võib juba praegu öelda, et seda on märgatud. Kusjuures on imponeeriv, kui palju kirjanik oskab sisse elada ja kui palju taustu ta tunneb… sündinud on ju siiski juba Soomes (mis sest, et eesti ema). Väikeseid detaile meie endi nõukogudeaja lapsepõlvest, eesti elust, muust. Eks targemad oskaksid kuskil võibolla norida, aga minule tundus kõik loogiline, usutav, mitte-punnitatud. (Selliseid asju heitsin ju ette Saadi Lasnamäe …-le).

Lugu on masendav, kurb. Samas väga inimlik ja väga hästi tuleb välja sõjaaegne hirm, ebareaalsus, isiklikud suhted, mis mõjutasid tervete perede lugusid… Ei saa just öelda, et siin mingitpidi “meie pere lugu” oleks, aga siiski väga palju tuttavat ja samas – ei lähe päris dokumentalistikaks kätte, kuna on siiski kirjanduslik liialdus, kirjanduslik intriig, mis teeb lugemise nauditavaks. Vahel on romaanide puhul küsitav, miks mingid kaks liini ühte raamatusse põimitakse – sageli tundub see odava populaarsuse otsimisena. Puhastuse puhul vist isegi mitte – süsteemi hambusse jäävad naised on justkui ühine joon ja väärt rõhutamist.

Selle raamatu sisu pole nagu mõtet ümber kirjutada (kuigi sellevõrra läheb see mul endal ka rutem meelest) – ütleme, et tegemist on kahe õe, Aliide ja Ing(e)li looga (Läänemaa). Siia kuuluvad mõlema õe mehed ja mingitpidi ka lapsed. Lihtsalt võin kindlasti selle lugemist soovitada.

Erinevaid artikleid ja intervjuusid on Varrak ise oma koduleheküljel selle raamatu juurde linkinud. Sealt leiate ka kohti raamatust pdf-ina. Siin lingil on ka “filmilõik“.

PS. Nüüd, kolm aastat peale lugemist, on tekkinud mingi vastumeelsus raamatu suhtes endalgi. Ma ei oska seda otseselt raamatu kvaliteediga seostada, pigem selle tundega, mis on jäänud. Ühtegi filmi ega lavastust ma vaadanud ei ole, ei taha nagu. Nimelt tahan ma mõnes mõttes lapselikult ikka veel, et raamat jätaks minusse hea tunde…

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s