23-24. Lawrence ja Widmer (LR). Ja Enquist.

Nagu öeldud, sai maale kolm LRi kaasa võetud ja kaks nendest osutusid suhteliselt jamadeks. Vähemasti minu jaoks.

neitsi ja mustlaneKõigepealt lugesin läbi ühe vana LRi-aastast 1987, seega 22 aastat tagasi välja antud! 😉 DH Lawrence’i “Neitsi ja mustlane“. Peale neid teist kahte, mida olin nuusutanud, tundus tore, et raamatus jutustatakse mingit lugu, mis sest, et novellilaadset. Väike sajandialguse spliin kuskil maakolkas, kuhu on veidi sisse kirjutatud kirge ja katastroofi – samas õnneliku (=vähemalt lahtisi otsi võimaldava) lõpuga. 90 lehekülge, millest oma 20 lk kokku (natuke keskelt, natuke lõpust) olid haaravamad. Soovitada ei oska, midagi nii liigutavat ei olnud. Samas tore ju midagi klassikult lugeda. 1987. aasta nr. 23-24 Vikerkaares kirjutab sellest raamatust Varblane.

widmerTeist alustasin juba tükk aega varem, kui kunagi teel Tallinna olin. Tegemist on selle aasta LR-ga, Urs Widmeri “Ema kallim”. Kokkuvõttes öeldakse küll, et pajatatakse “näilise kergusega rasketest asjadest”, aga poleks arvanud, et ongi ainult üks häda ja viletsus. Lubati ikka ka õnnetu armastuse lugu ja oleks midagi muud vist oodanud. Tegelikult kirjeldatakse tõesti suhteliselt lakooniliselt, kuidas ema noorena seob end Noorteorkestriga ja selle noore ekstsentrilise dirigendi Edwiniga, aga Edwin jätab ta maha ja abiellub mingi rikkuri tütrega, kindlustades end majanduslikult. Taustaks on sõja aeg, millele ainult ebamääraselt viidatakse, kuid mis on oluliseks rekvisiidiks. Muusika. Elu peale Edwinit. Lõpuks tapab ema end vanadekodus aknast alla hüpates ära ja Edwin on ikka ülbe edasi 🙂 Dirigendi prototüübiks olla olnud Paul Sacher.

olovEelmisel nädalal potsatas postkasti Enquisti “Allatõugatud ingel”. Tahtsin kohe lugema asuda ja võtsin maale kaasa. Oeh. Mida ma küll ootasin? See oli esiteks liiga fragmentaarne ja moodne, seda algatuseks. Sellise modenrsuse võib üle elada, aga mulle ei meeldi selline depressiivsus ja mingid surmad juba esimestel lehekülgedel (olgu, kuskil 25. paiku vist siiski). Unenäod, depressiivsus, haigus (=nihestatus). Mida ma õieti ootasin sellise pealkirjaga raamatust? Tõesti ingleid, suurte tiibadega vanu mehi? Ei suutnud üle 30 lk lugeda, ei tea, kas kunagi loengi…. Muidugi ei tohiks ma sõna võtta, kuna tegelikult tundub, et asja taga on mingi müütilisus ja sügavam mõte. Suvel lugemiseks võib-olla siis mitte. Samas on Enquist jube ilusti kirjutanud “Ilvese tunni” (“I lodjurets timma”), mis mulle tohutult meeldis…. See oli ka depressiivne, aga justkui puudutas midagi. Kummaline oli ka see, et raamatu järelsõna oli hoopis PO Enquisti elulooraamatu kokkuvõte koos rohkete tsitaatidega (=tõlgetega).

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s