28. Theodor Kallifatides “Vänner och älskare”

See on raamat, mida tahaks soovitada. Kui mul on vahel olnud perioode, kui ei leia ega leia järgmist raamatut, siis olen hakanud mõtlema, mis mulle raamatute juures meeldib. Millalgi jõudsin järeldusele, et mulle tundub, et minule meeldivas raamatus peaks olema mõni vanem ja sümpaatne inimene, lisaks loodust (=mitte kontorielu jms). Hiljem olen aru saanud, et mulle meeldivad ikka ka teistsugused raamatud, aga see Kallifatidese raamat oli just täpselt eelnenud kirjeldusele vastav.

Ma olen Kallifatideselt enne lugenud Armastust (Kärleken 1978, aga ma tõesti kuigi palju ei mäleta. Meeldis, aga lugesin oma 17 aastat tagasi ja ei mäleta, kui palju meeldis) ja De sju timmarna i paradiset (1998 – ka sellest ei mäleta kuigi palju rohkem kui et väga meeldiv lugemine oli, keeleliselt. Sisu oli mõnevõrra üllatav ja lõpp täiesti ootamatu. Esimest korda elus juhtus nii, et keerasid lehte ja nägid, et raamat saigi otsa, tõesti poole pealt ja ootamatult).

kallifatidesNüüd aga selle uue raamatu juurde, mille Arlandal kioskist ostsin. Nagu ikka, on tema stiil (keel) nauditav. Ma ei tea, kuidas rootsi keele lugemisega tõlkes muidu, aga originaalis suudavad kaasaegsed kirjanikud keele poole pealt harva üllatada (no ma pole ka teab mis asjatundja muidugi). Kallifatidese raamatud on juba keelekasutuse poolelt kuidagi põnevad ja … õhulisemad. Muide, ta asus Rootsi elama alles 26-aastasena (1964), õppis keele ära iseseisvalt ja kirjutab rootsi keeles alates 1969. aastast. Kunagi käis ta meile kui rootsi keele õpetajatele esinemas ja alustas sellest, kuidas ta pidas rootsi keele tunde täiesti kasutuks. Siis vabandas kohe, meenutades oma kuulajate ametit, aga siiski kõneles väga põnevalt ja kaasakiskuvalt, kuidas ta selle keele ära õppis. Seniajani meenutan suuri kaubanduskeskusi nähes, kuidas ta rääkis, et vanasti oli Stockholmi tänavatel palju erinevaid poode. Muuhulgas nt. Huvudbonader – peavarjude pood! Käis, luges silte, luges Strindbergi ja keel muudkui tuli.

Tagasi raamatu juurde. Netis on sellest raamatust palju kirjutatud, sisu kokku võetud. Lisaks pealkirjas viidatud teemadele (Sõbrad ja armastajad) on tegemist ka eksiiliteemaga (tundmatu rootsi blogija võtab selle teema selles postituses üles). Peategelane on kuskil 55-aastane meesterahvas Georg, raamatu alguses on tema 49-aastane naine haiglas, mingil hetkel sureb, mingil hetkel tegeleb peategelane oma leinaga, saab infarkti, lõpuks armub endast ca 20 aastat nooremasse… rumeenlannasse ja sõidavad viimases osas selle neiu emale Rumeeniasse (Constantasse) külla. Sisu pool on seega nii ühest kui teisest. Köitvad on aga jutuajamised oma vana sõbra Milaniga (Tšehhist 1968ndal tulnud põgenik), vaikne tiksumine, mõttekäigud. Kuidas harjuda vananemisega, kuidas üle saada leinast peale lähedase inimese surma, mida elult oodata jne. jne. Kui väikese mõtteraamatu jätaksin sellise meeleldi oma öökapile, et kunagi uuesti lugeda (pole muidugi nii kontsentreeritud. kallifatides piipPuudutatakse ju küll elulisi teemasid, aga sama tore on lugeda piibutoppimise filosoofiast lk. 154-160 (peategelane Georg on kirglik piibupopsija… sestap on Georg minu peas loomulikult kirjaniku enda näoga. Foto: Jurek Holzer, SvD) või Milani väikseid kommentaare restoranis veini tellides:

Till detta beställdes även en flaska arbetsvin, en röd italienare fraan Piemonteregionen, som kyparen anbefallde med orden: “Det är lite ungt, men kroppen är fullvuxen med laang eftersmak.”

– De där kyparna laater som hallickar, muttrade Milan. Vi har förvandlat även mat och dryck till pornografi.

[—]

/…/ kyparen kom med vinet och bad Georg smaka som dock hövligt bad Milan att smaka istället, vilket denne ocksaa gjorde med veckad panna och kännarmin.

– En smula för ivrig bouquet och eftersmaken skulle maa bra av naagot längre kjol fast slidmusklerna känns fullvuxna. (lk. 33-34)

Ja väga kiire tõlge:

Juurde telliti ka pudel veini, Piemontepiirkonna punast itaalia veini, mida kelner soovitas sõnadega: “Veidi noor, kuid keha on küps ning pika järelmaiguga.”

– Need kelnerid räägivad nagu kupeldajad, pobises Milan. Me oleme juba toidust ja joogist ka pornograafia teinud.

[—]

/…/ tuli kelner veiniga ning palus Georgil seda maitsta, kes siiski viisakalt pöördus ülesandega Milani poole, kes seda ka maitses, otsaesine kortsus ja teadjanägu ees.

– Pisut liiga innukas bukett ja järelmaigule tuleks tsuti pikem seelik kasuks, kuigi tupelihased tunduvad täitsa küpsed. (lk. 33-34)

Lisaks on Kallifatidese raamatutes alati veidi kreeka mütoloogiat või kreeka vihjeid sees – mitte asjata muidugi. Seekord oli peategelane ju küll rootslane, aga tema naise armukese eesnimi oli Theodor ning töökohas valvur oli kreeklane, kes käis suvel kodumaal puhkamas.

Dagens Nyheter kirjutab kirjanikust endast siin.

MagnusEriksson kirjutab SvD-s sedasi.

TidningenKulturen kirjutab siin, Expressen, Aftonbladet.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s