29., 31., 32. Alexander McCall Smith “Kaelkirjaku pisarad”, “Ilusate tüdrukute moraal” ja “Kalahari masinakirjakool meestele”

kaelkirjakProua Ramotswe raamatute sarja teist raamatut oli juba väga tuttav lugeda. Nagu Danzumeeski kirjutab (neljanda osa kohta), on selle raamatu puhul kõige olulisem see atmosfäär. Kirjanik olla üles kasvanud Botswana naaberriigis Zimbabwes ja ta kirjeldab justkui oma lapsepõlveaegset õhkkonda, Aafrika inimesi ja nende soojust (või vastavalt sulitempe). Peategelaseks endiselt paks minuealine (“vanem”) mustanahaline naine. Lisaks tema kihlatu härra Matekoni. Küll on armas lugemine. Sedapuhku oli raamatus nagu ka klassikalisem ülesehitus – lahendati põhimõtteliselt paar asja, otsast lõpuni (juhtumi ja raamatu). Kui ikka mõnusat ajaviidet on vaja, võib täitsa soovitada. Nagu kuulaks mingit aafrika muusikat 🙂

Kummaline on, et just täna keskpäeva paiku on online’idesse lisatud uudis Botswana presidendi (Phandu Tombola Chaha Skeleman) külastusest Eestisse ja sellest, et Botswanasse saavad Eesti kodanikud nüüdsest ilma viisata.

 

Pühapäeval, 26. juulil:

ilusate tüdrukute moraalkalahari masinakirjakool meesteleEi hakka uusi postitusi panemagi, vaid lisan veel kahe raamatu kohta siiasamasse. Seda enam, et tegelikult ei olegi midagi juurde öelda – sisu kui sellist ei ole mõtet ümber kirjutada, seda õieti nagu polegi. Nii kolmas kui neljas raamat on armsad, hullult armsad. Kolmanda osa pealkiri on Ilusate tüdrukute moraal ja see on tõesti armas ilma eriliste juhtumite lahendamiseta teos. Neljanda osa nimi on Kalahari masinakirjakool meestele. Mulle meeldib muidugi see peategelane proua Ramotswe – talle öeldakse ikka komplimente, et “te olete nii ilus, nii paks”. Traditsiooniliselt on ilus olla paks 🙂 Või siis, kui meie kultuuriruumis pöialt hoitakse, siis seal seistakse varba peal :). Üks stiilinäide neljanda raamatu algusest:

 

Loomulikult oli olnud [abielu-]ettepanekuid. Tema vana sõber Hector Mapondise oli teda korrapäraselt endale naiseks palunud, ja kuigi ta oli sama korrapäraselt ära öelnud, oli mees tema keeldumisi alati heatujuliselt võtnud, nagu oli kohane tema positsiooniga mehele (ta oli kuulsa hõimupealiku nõbu). Temast oleks saanud täiesti korraliku abikaasa, aga häda oli selles, et ta oli üpriski igav ja ükskõik kuidas ta ka vaeva nägi, suutis proua Ramotswe tema seltsis viibides end vaevu tagasi hoida, et mitte tukkuma jääda. Temaga abielus olla oleks väga raske, tegelikult täiesti unine kogemus, ja proua Ramotswe tundis elust liiga suurt rõõmu, et tahta see maha magada. Iga kord, kui ta nägi Hector Mapondiset oma suure rohelise autoga mööda sõitmas või postkontorisse kirjadele järele minemas, tuli talle meelde see kord, kui mees oli ta Presidendi hotelli lõunale viinud ning proua Ramotswe oli keset söömaaega laua taga magama jäänud. See oli andnud uue tähenduse väljendile “mehega magamine”, mõtles ta. (lk. 6, tõlk. Kaisa Kaer)

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s