30. Pascal Mercier “Night Train to Lisbon”

Algatuseks, et raamatud satuvad kätte alati mingil kindlal hetkel (ja need, mis satuvad valel hetkel, jäävad pooleli, kuigi teinekord oleks võib-olla otsekohe lemmikuks saanud). Kui olin Stockis ja R. Budapestis, lugesin just Inger Edelfeldti raamatut Det hemliga namnet, kus peategelane oli Ungarist ja selle ümber keerleski raamatu mõte. Nüüd Rumeenias lugesin Kallifatidest – seal oli üks peategelastest rumeenlanna Dimitriescu. Mingil põhjusel ostsin Rumeeniast ka allahinnatud inglise-portugali vestmiku. Ja nüüd sattus kätte Raililt laenatud raamat – peategelase teekond viib Portugali. Mis edasi? 🙂

mercierNight Train to Lisbon seega. Mõnes mõttes väga meeldis, mõnes mõttes ajas suisa närvi. Kui see raamat kunagi eesti keelde tõlgitakse (aga enamus raamatuid, mis R. on just inglise keeles ostnud/lugenud, tõlgitakse), tahaks võib-olla uuesti lugeda. Seal oli väga palju mõttekäike, mida tahaks täpsemini jälgida, aga mille suhtes inglise keeles tähelepanu kohati hajus. Hajus aga neil põhjustel, miks see raamat mind ka närvi ajas.

Kui sisu kokku võtta, siis on raamatul kaks peategelast erinevates aegades – aga sedapuhku ei jookse jutustused sedasi kokkupuutumatult paralleelselt nagu vahel rootsi raamatutes (Faunen, Maalarens döttrar). Peategelane Raimundus Gregorius on Bernis (Šveitsis) klassikaliste keelte õpetaja, hästi kohusetundlik, teab peast kõiki klassikalisi tekste ja eriskummalisi sõnu, mida nt. Homerose eepostes on kasutatud. Raamat algab sellega, et Gregorius on teel tööle/kooli, kui märkab sillal üht punases mantlis naist, kes loeb mingit kirja ja siis viskab selle sillalt alla. Kartes, et naine ise järgi viskub, läheb Gregorius tema juurde ja naine palub ta’lt kirjutusvahendit. Sellega kirjutab ühe telefoninumbri Gregoriuse laubale (no on ebaloogiline onu, käte peale oleks ka võinud paberi puudumisel kirjutada). Siis tuleb see naine temaga korraks tundi kaasa, aga lahkub poole tunni pealt. Ja mõni aeg hiljem lahkub ka Gregorius ise – keset tundi, läheb minema. Kuna vestluses selgus, et naine on portugaallane, imetleb Gregorius selle keele kõla ja läheb antikvariaati, kus müüakse hispaaniakeelsed ja portugalikeelseid raamatuid. Juhuslikult satub peale raamatule, mis oleks juskui talle kirjutatud – selle autoriks on Amadeu (Inacio de Almeida) Prado, raamatu pealkiri on “Um ourives das palabras” – “Sõnade kullassepp”. Põhimõtteliselt õpib härra veel päevakese lindilt portugali keelt ja põrutab öise rongiga Lissaboni.

See juhtub kõik esimeste peatükkide jooksul. Ülejäänud raamatu jooksul loeb ta seda Prado raamatut, ajab Prado jälgi, suhtleb tema kunagiste tuttavate ja sõpradega. Seega on Amadeu Prado raamatu teine peategelane. Ja mitte väga kaua ei tule otsida ka väikseid paralleele nende kahe peategelase vahel – ei mingeid konkreetseid seoseid ega sugulussidemeid või muud sarnast, vaid lihtsalt. Gregorius leiab ühe ärimehest sõbra – sõpra pole tal aga kunagi olnud, kellele ta julgeks asju rääkida. Amadeu oli sõber lihtrahvast pärit Joséga. Amadeul oli aneürism, raamat lõpeb aga sellega, et Gregorius läheb haiglasse uuringutele, kuna tal käivad peapööritushood.

Mis mulle meeldis – need Amadeu Prado tsitaadid, tema mõttekäigud. Põhiliselt käisid need selle igivana teema kohta, et kes me siis tegelikult oleme. Kuidas teised meid näevad. Kumb on adekvaatsem pilt meist – see, mida me ise arvame või see, mida teised meist arvavad. Kuidas ei tohiks oma elu üles ehitada teistest inimestest kui ehitusblokkidest. Samas on Prado sõnade austaja ja imetleja, ta imetleb täiuslikku poeesiat, millest suuremat täiust ei saagi olemas olla.

Samuti oli kuidagi põnev ja mõtlemapanev lugeda Prado elust – esiteks vaevatud isast, kes oli diktatuuri ajal kohtunik ja tänu kelle seljahaigusele Amadeu nähtavasti ka arstiks õppis (ja küsimused – kas ta oleks selle tee ise valinud? Amadeu oli suur rongide ja sõiduplaanide austaja ning sellekohane peatükk oli ka tema “raamatus” – meie elud kui rongisõidud. Oleme oma kupees ja arvame, et kõigi teiste kupeed on teistmoodi, aga me ei saa nendesse sisse vaadata. Me ei tea, kuhu rong sõidab, kus on ümberistumised, kes juhib). Nähtavasti on isa end siiski tapnud, kuigi selle kohta Gregorius ei saagi väga konkreetset teavet. Isa kirjast Amadeule võib lugeda, kuidas ta tegelikult piinles ka selles süsteemis kohtumõistmise all.

Kord perekondlikul lõunal läheb ühel õel midagi kurku ja ei aita muud kui lõigata kõrisse auk ja kiiruga sulepea kesta kasutada õhutoruna – põhimõtteliselt päästis ta õe elu, aga perekond vaikis (šokist?) ja see absoluutne reaktsiooni puudumine jättis Amadeule taas jälje. Või see, kuidas Lissaboni “lihunik” Mendes tema maja lähistel hinge heitma hakkas ja ta Amadeu kui arsti juurde toodi. Väga täpse süstiga südamesse päästis ta terroristi elu, aga rahvahulk karjus ja sülitas ta peale. Ometi oli ta andnud Hippokratese vande… Mõttekäigud “üks elu paljude elude eest”?

Mis mulle ei meeldinud ja närvidele käis? Kohati samad asjad. Nagu üks kriitik ütleb: “There are places when it even seems as if Mercier is too much in love with his own flowery writing to fully restrain himself.” Sellepärast tundus ka vahel, et pigem siis juba lugeda eesti keeles – siis nagu haakuvad mingid sõnad paremini. Kuigi ka see tohutu mõtisklemine ja analüüsimine Prado tegelaskuju puhul hakkas pisut ajudele. Raamat oleks ehk võitnud, kui oma 100 lk oleks vähem olnud. 436 lk oli. No ja mõnes mõttes häirib nende “bestsellerite” juures ka see, et alati peab olema justkui midagi “saatuslikku” – et raamat pidi algama selle “veri, ei mingit kahtlust”-stiilis juhtumiga sillal. Sellel ei olnud hilisema tegevusega mingit pistmist. Gregorius hoidis seda telefoninumbrit kogu aeg alles, aga kuni raamatu lõpuni ei helistanud (kas autor kavandab järgesid?). Sageli olid sellised laused nagu “hiljem tagasi mõeldes mäletas ta täpselt” ja “oleks vast liialdamine öelda, et juba esimesest pilgust sai ta aru, et”. Mul on tunne, et selliseid asju lihtsalt tuleb tänapäeval vahele panna, et põnevus püsiks ja kirjastused välja annaks. Ma lõpuks ikka pingutasin, et läbi saada.

Seega soovitan – aga vast pigem siis, kui eesti keeles millalgi välja tuleb. Varrak ehk teeb ära?

PS. 12.01.2012 Nüüd, 2,5 aastat hiljem tundub, et ongi ära tehtud: http://raadioteater.err.ee/raadioteater/jaerjejutt/oeine_rong_lissaboni

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

30. Pascal Mercier “Night Train to Lisbon” on saanud 2 vastust

  1. lishu ütleb:

    P.Mercier “Öine rong Lissaboni”. Järjejutt . Vikerraadio
    http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1711411 (1. osa)
    http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1711451 (2. osa)
    http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1714411 (3. osa)

    hea kuulamine, tekkis soov lugeda.

  2. sehkendaja ütleb:

    Lisasin siia ka lingid. Väga põnev, et teada andsid. (Ja nagu ikka – millise raamatu ma ka ingliskeelsena õe käest ei võtaks, et lugeda, on see mõni aeg hiljem eesti keeles olemas).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s