33. Kazuo Ishiguro “Never Let Me Go”

ishiguroMulle jäi meelde, kui Grišakova kunagi ütles minu arust just selle raamatu kohta, et teda häirib, et ta ei oska kirjeldada (vist kirjandusteaduslikult), mida see raamat temaga tegi või kuidas mõjus. See oli suhteliselt intrigeeriv ja kui ma sel suvel Pärnu Apollos seda raamatut nägin, ostsin kohe pikemalt mõtlemata ära (mul oli veel sünnipäevast päris posu kinkekaarte). Päeva riismeid hakkasin kunagi lugema (ostsin allahinnatuna), aga kuna olin vist filmi ka möödaminnes näinud, siis toona jäi kuidagi pooleli (ja vist andsin raamatugi ära). Samuti alustasin kunagi Hõljuva maailma kunstnikuga – milline pealkiri, kas pole? – aga see jäi ka pooleli. (Loen ka Kohustuslikult vabatahtliku kirjanduse bloogi postitusest, et see raamat oleks temalgi vaat et pooleli jäänud). Seega väga palju positiivseid eelnevaid kogemusi Ishiguroga ei olnud, aga negatiivseid ju otseselt ka mitte, lisaks see intrigeeriv märkus ja asusin õhinal lugema.

Kõikides ülevaadetes on lühikesed sisukokkuvõtted olemas. Kui sisu kokku võetakse, siis on alati põnev, milliseid asju esile tuuakse. Kohati tundub neid lugedes, et pole üldse olulised kohad olnud. Kashika Saxena kirjutab The Viewspaperis ühtesid asju – sisust ja sellest, kuidas peategelane Kathy asjadesse suhtub. Rõhutab mälu erinevust ja leppimist sellega, et ühiskond kohtleb temasuguseid mitte-inimestena (non-person). Kui ma ise lugesin, oli kõik justkui algusest saadik selge ja ajapikku ei saanudki kuigivõrd rohkem teada. Selles suhtes olin ma veidi pettunud – ma nagu lootsin, et tuleb kuidagi paremini välja, miks Hailshami internaatkooli õpilased peavad nii palju kunsti tegema ja kuhu “galeriisse” need paremad tööd siis ikkagi viiakse. Pettumuseks oli, et kõik oli peaaegu täpselt nii, nagu alguses arvasid ja mingit ahhaa-elamust seetõttu nagu ei olnud….

Ehk paari sõnaga sisust, kuigi see võib lugemiselamuse üldse ära võtta teistel, kui sisu on ette teada? No vbolla siis ei peaks kõike ette ära lugema. Tegemist on ühe projekti tüüpidega – inimesi kloonitakse selleks, et neist saaksid elundidoonorid. Ja Hailshami projekti vedasid justkui Õde Emily ja Marie-Claude (vihjatud kui Madame, kuigi nimi selgub alles lõpus). Projekti sisuks või eesmärgiks oli kloone justkui inimlikult kohelda, et nad sirguksid tavalistes tingimustes. Tavalisteks tingimusteks oli muidugi internaatkool, mis pole kuigi erinev mõnest paremast lastekodust. Pidevalt arendatakse neis loovust – erinevad kunstitunnid, näitlemised, luuletamised jms. Seda selleks, et näha ja saada tunnistust sellest, et ka nendel kloonlastel on tegelikult hing ja kunst oleks võinud väidetavalt seda hinge peegeldada.

Kurb ja lootusetu alatoon tekib aga raamatu algusest saadik seetõttu, et nende isikute/inimeste/tegelaste/tüüpide/kloonide elud on ette ära otsustatud. Esiteks elavad nad kuni 16. eluaastani Hailshamis (s.t. nende projekti omad, teised on halbade tingimustega hoidlates), edasi lähevad nad omaette kommuunielule Cottage’ites (nähtavasti mingi erinevate majakestega väike kohake) ja siis otsustavad ise, millal nad sealt praktikatreeningutele suunduvad. Kõigepealt siis praktika, siis on nad “hooldajad” (carer – seda sõna justkui sellisena inglise keele sõnastikest ei leidnudki) ja lõpuks hakkavad elundeid andma. Minule pakkus näiteks huvi, kas oli mingi sügavam põhjus, mis peategelane Kathy sai nii kaua hooldaja olla ja tema sõbrad Ruth ja Tommy hakkasid juba varem doonoriteks (see ei sõltunud neist endist, nad tegid kõike selle ettenähtud kava järgi). Ruth suri (completed) peale teist “donatsiooni”, Tommy nähtavasti peale neljandat. Kuna Kathy on nii hea hooldaja, saab ta erakorraliselt ka ise vihjata, keda ta hooldada tahab ja seetõttu saab ta esmalt Ruthi hooldajaks ja peale selle surma Tommy omaks.

Samas ei ole raamat oma olemuselt sugugi masendav – need tegelased ei protesti kordagi oma saatuse üle. Nad lähevad kõik vabatahtlikult Cottage’itest treeningule, et saada hooldajaks ja seejärel doonoriks (suhteliselt noortena ikka, kuna Hailshamist Cottage’itesse minnakse juba 16-aastastena ja seal ollakse mõned aastad – kuidas ise tahavad). Pigem kirjeldab Kathy oma mälu järgi sündmusi, mis Hailshami ajal toimusid, põhiliselt seda, kuidas tekkis tema sõprus Ruthiga ja kuidas Tommyga. Ruth (nagu igas kirjandusteoses maailmas) on mõttetu ninatark tüüp, aga see ei takista tal olemast kõige populaarsem (või ehk just seetõttu?). Tommy on temperamentne tüüp, keda Kathy kohe algusest saadik toetab, kuigi paljud teda kiusavad jne. Samuti püüab Kathy meenutada, kuidas nad suhtusid oma positisiooni elus ja kuidas nad püüdsid lahendada küsimust, kes on Madame, miks ta justkui neid õpilasi kartis (Emily ütles lõpuks, et nad kõik kartsid neid, tohutult – kari kloone). Kuhu ja miks viis Madame nende parimad kunstitööd? Milleks see kunsti tegemine üldse vajalik oli?

Sündmuste juurde kuulub veel ka see, et Ruthist ja Tommyst saab paar – juba Hailshamis, Cottage’iteni välja. Ja siis viivad teed lahku, kumbki oma hooldajatööd tegema ja kumbki oma haiglasse doonoriks. Kui Kathy kunagi Ruthi väljasõidule viib ja tee pealt ka Tommy kaasa võetakse, palub Ruth neilt vabandust oma suurima pahateo eest, mis ta tegi – tuli nende vahele, kuigi läbi aastate olid Tommy ja Kath teineteise jaoks loodud. Kusjuures iseenesest oli see põnev tunnistus ja loomulikult olid Kath ja Tommy sõpradena väga lähedasteks saanud ja rääkinud omavahel asju, mida Tommy Ruthiga kunagi ei arutanud, aga mitte kordagi ei olnud tegelikult mõista antud, et minategelane Kathy oleks kordki Tommysse armunud olnud. Peale Ruthi vabandust ja ülestunnistust tundub kõik aga just nii olnudki – Tommyt ja Kathyt hoiti justkui meelega lahus. No ja siis lõpuks peale Ruthi surma nad saavad siis kokku.

Mis teooriad siis nende inimeste seas liikvel olid? Esiteks muidugi mõtles Tommy oma arvates välja, milleks neid kunstiteoseid vaja oleks võinud olla. Kuna Cottage’ites liikus kumu, et Hailshami omad võivad saada mõned aastad pikendust (deferrals) enne doonorlust, kui nad on kellegagi “truly in love”, siis Tommy leidis, et järelikult nende piltide järgi vaadates saavad otsustajad öelda, kas tegemist on tõesti päris armastusega või ettekujutusega. Et need kooliaegsed pildid justkui avaldaksid kuidagimoodi inimese tõelist olemust. Kuna kooli ajal ei teinud Tommy peaaegu midagi ja Madame’i galeriisse ei olnud temalt midagi jõudnud, hakkas ta Cottage’ites väikeseid loomakesi joonistama. Ja päris raamatu lõpupoole lähevadki Kathy ja Tommy Madame’i juurde (leides sealt ka Emily, kes neile asju selgitab), et küsida, kas see kumu vastab tõele, et nad võiksid mõne aasta päris endile saada (Tommyl on kolm doneerimist juba olnud niigi). Võtavad isegi Tommy vahepeal tehtud pildid kaasa, nuuks. Muidugi on Hailsham selleks ajaks üldse kinni pandud ja kloone hoitakse jälle niisama mingitest hooldekodudes, eksperiment on sponsorite äkitse kadumise tõttu lõppenud (kuna keegi hakkas päris-lapsi tegema kloonides ja see põhjustas skandaali. Senised kloonid olid siiski ainult elundidoonorluseks mõeldud ja olid sigimisvõimetud ka). Emily ütleb, et on sellisest ringiliikuvast kumust küll kuulnud, aga pole hakanud seda kunagi kummutama, kuna see annab inimestele mingeid lootusi, aga paluma tulevad väga vähesed. Nojah. Peale seda lähevad Tommy ja Kathy teed lahku.

Raamat on jutustatud siis, kui Kathy on lõpetamas oma pikka hooldajakarjääri, samas ei vihjata kordagi, et tegelikult peaks ta ju siis doonoriks hakkama.

Kokkuvõtteks: soovitan, sest ma olen nagu aru saanud, et sellised raamatud võiksid inimestele/mu tuttavatele meeldida. Igav lugeda ei olnud ka. Mulle meeldivad poeetilisemad või, pigem, helgema alatooniga raamatud, mistõttu ma ei saa seda lemmikute hulka arvata, aga minu lemmikud, imeilusad Laretei raamatud ja Raua raamatud ei meeldind Kadrile just seetõttu, et olid lihtsalt natuke igavad või snoobid (kes milline).

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 33. Kazuo Ishiguro “Never Let Me Go”

  1. halbmaitse ütles:

    Tead, ma lugesin nüüd just Hõljuva Maailma Kunstnikku ja siis veel üht Ishiguro raamatut ja täitsa meeldisid. Lugesin inglise keeles, sest nad ongi ju originaalis inglise keeles. Jaapan on minu jaoks nii eksootiline, et vist seetõttu ongi huvitav. Näiteks see, mida nemad peavad kohutavaks solvanguks ja mida pärast veel lehekülg-paar arutatakse, on minu arvates ülimalt viisakas ja peenetundeline ja diplomaatiline arvamusavaldus. Nii et jaapanlastega ei toimi kindlasti mitte mõtteviis, et “miks sa siis seda talle lihtsalt ei ütle… 🙂

  2. sehkendaja ütles:

    Ma seda Hõljuva maailma kunstnikku kunagi hakkasin lugema ja kuidagi ei läinud edasi. Ses suhtes mulle nagu meeldis see Never Let Me Go rohkem, et algatuseks nagu kõnetas rohkem. Mingitpidi oleks võinud selle mõelda oma lapsepõlveaega, pioneerilaagrid vms. Aga et tegelikult siis utoopia…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s