34. Arvo Valton “Leidik”

Kuna maale jäid raamatud kaasa võtmata, vaatasin pisut siin ringi. L-mäelt sain laenuks selle Valtoni raamatu. Ma ei ole teadupoolest eesti kirjandust kunagi eriti lugenud, kuna kuidagi kehv maitse on suhu jäänud. Eriti just 1980ndatest…. No ja see raamat justnagu kinnitas jälle minu halbu eelarvamusi. Algus, st. päris esimene lehekülg, tundus paljutõotav, aga edasi venis ja venis, mingit sisuliini teravalt ei eristunud, palju tegelasi (sest varjamatult oli tahetud ka dokumentalistikat kirjutada), osaliselt oligi dokumentalistika. Inimesed käivad, räägivad, mõtlevad mõne üksiku mõtte. Mehe ja naise vahelised suhted on hiiglama pinnapealselt kirjeldatud (Kiini järelsõnast loen, et Valtoni naiskujud pididki enamasti olema värvitud ja sellised “meeste unistused”, et elavad ainult mehe armust ja väljahingatud õhust, leebed, alandlikud jms.

 

Sündmustik kirjeldab Loomeliitude aega fosforiidisõja aegadest iseseisvumiseni umbes (kuigi mingil hetkel viidatakse, et kirjanikud kirjutavad “nüüdsel ajal” juba arvutitega… no ma ei tea, kas kirjanikud tõesti juba 1980ndatel väga arvutiga kirjutasid? Pigem tekkisid need ikka 1990ndate algul kontoritesse ja mõnel puhul erakasutustesse). Mõned tegelased oleks justkui kokku pandud erinevatest, teiste nimed on aga varjamatult Ignar, Rein, Edgar, Ain ja Lennart (oi, ärge lootke, et tegelikult nende inimeste kohta midagi lugeda on). Väga imelik raamat. L-mägi lubas, et esimesed 100 lk on jamad, aga peale seda läheb huvitavamaks. Jälle intrigeeriv ütlus, mis mind edasi lugema sundis, aga samas ei muutunud minu hinnangul küll mitte kui midagi.

 

Ahjaa, ja pealkiri. Peategelane (kuigi ta ei olnud kuigivõrd rohkem peategelane kui teised, lihtsalt tema kohta oli peatükke rohkem ja paljud tegelased olid temaga seotud sugulussidemete kaudu või armukeste näol) võtab kord endaga kaasa poisi, kes tõugatakse Tallinna tänaval autost välja. Tegemist on Pavlikuga, kes on tänavapoiss ja kelle vanemad on Venemaale ära läinud, tädi Marfa aga viskas ka lõpuks kodust välja. Olte ja Luule võtavad poisi enda juurde elama, kuigi lapsendada justkui ei saa, kuna sugulasi pole otsitud ega leitud. Mingil hetkel otsib üks vana kambajõmm Pauli (mis on ta uus eestikeelne nimi) üles, saadab koju, kuulab kenasti, kas videomakk jms kodus olemas ja siis käidakse neil vargil. Paul mõtleb ise asjad üles otsida, aga tulemuseks visatakse ta siiski kuskil karjäärist alla ja ta sureb. Vast ühe peatüki jagu oli sellest otsingust, seega see liin ei olnud ka kuigi lahti kirjutatud.

 

No tõesti ei soovita aega raisata selle lugemisega. Kui just ei ole huvitatud erinevatest käsitlustest 1984-1988 sündmustest. Päevalehes ilmunud kommentaar. Peeter Künstleri Sirbis ilmunud artikkel on ka suht skeptiline.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 34. Arvo Valton “Leidik”

  1. Tiina ütles:

    On tore, et ma seda Leidikut EPL väljaandes ei ostnud. Mõtlesin küll, aga otsustasin loobuda. Nüüd selgub, et väga õigesti tegin!

  2. sehkendaja ütles:

    Ausalt öeldes selle raamatu puhul ma tõesti ei kujuta ka ette, et kellelegi võiks meeldida. Vahel tunnen süümekaid, kui teen maha raamatuid, mis kellelegi teisele võiksid mingist aspektist kindlasti meeldida…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s