Jälle väga hea raamat, minu maitse, mulle meeldis (mh hangitud vägagi viisaka hinna eest Apollost). Väidetavalt ollagi pigem Murakami stiil selline raamat ja kafka mererannas kui norra mets. Tervitatav. Jaapanipäraselt on sees sutsu müstikat (nagu nendes poppides multikates), aga mitte ülearu palju. Just piisavalt, et mulle meeldida (ma väga naturalismi ja realismi austaja ei olegi). Tegevus toimub suurlinnas pimeduse saabudes, öösel, siis, kui rongid eeslinnadesse ei käi. Tegevuspaigaks on mingi kahtlane linnaosa ka.
Peategelane tundub justkui olevat Mari (kelle imeilusa õe nimi on Eri, erinevus ainult ühes silbis. Hiina keelde tõlkides nimetab tegelane ennast Maliks. :)), kes istub alguses ühes söögikohas ja loeb paksu raamatut. Samasse söögikohta astub sisse üks noormees, kes tunneb ta mõne aasta tagusest ajast ära – nimelt poisi sõber olla käinud Eriga ja siis oli korraldatud double-date ning kui teine tibi ootamatult tulla ei saanud, võetud noorem õde Mari kaasa. Selgub, et Eri olla tõesti imeilus, ebamaiselt ilus ja Marile olla lapsest saadik toonitatud, et tema peaks palju õppima, kuna välimust pole nagu ollagi. Järgmises peatükis oleme aga juba kuidagi Eri Asai toas (rõhutatakse “we”, kuigi tegemist on justkui mingi teadvusega või filmisilmaga) ja vaatleme magavat iludust. Telekas hakkab võbisema ja sinna tekib äkki pilt toast, kus istub “Ilma näota mees”. Kui siis räägitakse, mis juhtub Mariga (erinevad seigad seotult ühe “love ho”-ga, kuhu Mari hiina keele tõlgiks kutsutakse – üks hiina tüdruk on läbi pekstud kliendi poolt), tehakse ka taas põikeid Eri tuppa. Kuniks äkki on Eri koos oma voodi ja voodiriietega teisel pool ekraani ning lõpuks oma toast lausa kadunud. Kui ta keset ööd “ärkab”, ei saa ta kuidagi sealt vangist välja, vahib “aknast” tühjusesse – oma tuppa. Teleka pilt hakkab virelema ja Eri katsub kiiresti põgeneda. Hiljem selgub, et ta ongi tagasi oma voodis, seega “õnnestus”. Mari jutust selgub, et õde olla kaks kuud tagasi öelnud, et läheb puhkab veidi (või magab veidi) ja peale seda pole enam ärganud. Koomas pole. Söök kaob. Vannitoas justkui käiakse. Pidžaama on vahel uus. Aga keegi ei ole teda ärkvel näinud. Müstika 🙂
Mis sellest sisust ikka niiväga rääkida. Mari ja Takahashi vestluses (vestlevad nad umbes kolmel korral öö jooksul, kuna vahepeal käib poiss bändiproovis) selgub, et nii Mari kui Eri on tegelikult kurvad, et neil puudub omavahel igasugune side, kuigi nad tegelikult oleks ehk tahtnud lähedasemad olla. Mingist hetkest raamatu keskel, kui Mari korraks uinub, tekibki jutustuses justkui pööre (peale seda leiame ka Eri tagasi oma toast – on lootust). Mari ei tunne isegi peale ärkamist kohe oma häält ära. Miskipärast on mul tunne, et nad justkui segunesid veidike. Nimelt ütleb Takahashi talle, et ta on ilus. Lõpus lähebki Mari siiski koju (kus ta ei julge eriti enam magada, kui õde sedasi “elutult” kõrvaltoas magab), ronib õe kaissu ja kallistab ja musitab teda. Jääb tema kaissu magama.
Tõlgenda kõike kuidas tahad, tõesti. Minu kokkuvõttest selgub muidugi minu tõlgendus. (Muidu on, nagu mainitud, raamatu algul veel üks seik, millesse on segatud prostituut, kupeldaja ja mees, kes prostituudi läbi peksis. Just see mees, Shirakawa, tegeleb öösel mingi arvutitööga ja osaliselt antakse nagu mõista, et ta on mingitpidi selle Eri kadumisega ja ruumilise muutumisega seotud. Telekaekraanid igatahes helendavad teisteski kohtades ja oma kodus nägevat Shirakawa pildi taga rohkemat. Kes tahab, võib sealt asju välja lugeda).
Üks koht vääriks aga suisa tsiteerimist.
“You know what I think?” she says. “That people’s memories are maybe the fuel they burn to stay alive. Whether those memories have any actual importance or not, it doesn’t matter as far as the maintenance of life is concerned. They’re just fuel. Advertising fillers in the newspaper, philosophy books, dirty pictures in a magazine, a bundle of ten-thousand-yen bills: when you feed ‘em to the fire, they’re all just paper. The fire isn’t thinking, ‘Oh, it’s Kant,’ or ‘Oh, this is the Yomiuri evening edition,’ or ‘Nice tits,’ while it burns. To the fire, the’re nothing but scraps of paper. It’s the exact same thing. Important memories, not-so-important memories, totally useless momeries: there’s no distinction – they’re all just fuel.” [Korogi, lk. 168-169)
SEHKENDAMINE 
Üks mu lemmikraamatuid.