40. Ian McEwan “Lepitus”

Jälle vahelduseks üks “kohustusliku kirjanduse” raamat. (Proovisin ka Swifti Vete maad lugeda, aga tundus ikkagi igav. Ma usun, et sain põhimõtte teada, seega olen sellest ka nüüd sutsu kuulnud.)

lepitusKui ma Katsile ütlesin, mis raamatut ma loen, küsis tema kohe, et “ahaa, kas see on see Atonement või?” Selgus, et sellest on ka film tehtud ja kohe vaatasin huvi pärast treileri ära. (Täna hommikul leidsin, et kogu film on põhimõtteliselt jutjuubis olemas – palun väga). Tegelikult oligi kogu raamatul filmilikkuse pitser küljes – minu arust juba enne, kui ma teada sain, et see on mingi kuulus film. Kõik loetu oli justkui väga täpselt kirjeldatud ja hõlpsalt visualiseeritav. Püsis ka selline filmilik pinge – mitte äkšnfilmilik, vaid draamalik. Kaadrid, mis selgitasid varemjuhtunut.

Raamat oli jaotatud kolme ossa. Esimene osa koosnes peatükkidest, kus igal peatükil oli erinev jutustaja-tegelane. Sedasi võis jälgida kuulsat purskkaevu stseeni esmalt Cecilia vaatenurgast ja hetk hiljem Briony poolt aknast nähtuna. See oligi tegelikult kogu raamatut läbiv võte – miski juhtus, aga selgitus, kuidas selle juhtumiseni jõuti, tuli hiljem järgmises peatükis kellegi teise “meenutusena” (raamatukogustseen – Briony näeb õde ja Robbiet raamatukogus, järgmises peatükis istuvad kõik juba lauas ja alles poole vestluse pealt hakkab Cecilia meenutama, kuidas see kõik oli juhtunud).

Esimene osa raamatust lõppeb sedasi, et mõned asjad jäävad veel selgusetuks – ometi selgub kõik järgmises ja ülejärgmises osas. Teine osa raamatust kirjeldabki Robbie teed Dunkerque’i 1940. aastal, mh. Bray düünidel – sõjakoledused, taandumine, lootusetus, lootus ja kõige selle vahel mõttekäike toona 1935. suvel juhtunu kohta. (Nimelt annab Briony lapselikus vihas ja veendumuses Robbie vastu süüdistusi täditütre vägistamise kohta, kuigi tegemist ei olnud hoopiski mitte Robbiega, vaid täditütre ja Paul Marshalli “esimese korraga”).

Kolmas osa jätkub kuskilt sealt, kus teine lõpeb (kronoloogilises mõttes) ja on Briony-poolne jutt. Nimelt on Briony saanud aru oma tohutust eksimusest, kui saatis lapsena süütu mehe kolmeks aastaks vangi ja tema elu lähebki n.ö. lunastades oma pöördumatut süüd. Ülikooli asemel on ta läinud halastajaõeks ja kirjeldatakse tema tööd. Kuniks ta läheb Ceciliale külla – viimane on perega kõik sidemed katkestanud peale valesüüdistusi Robbie vastu – ja kohtab seal ka Robbiet. Esimene kergendus – Robbie on vähemalt elus.

Tegelikult mingit lepitust muidugi väga ei olegi… Viimane peatükk on kirjutatud Briony kui vana naise, kirjaniku, vaatenurgast. Oma juubeliks viiakse ta endisesse koju, mis on nüüd hotelliks muudetud. Suguvõsa koguneb. Lapselapselapsed mängivad raamatu alguses ära jäänud etenduse. Aga püänt saabub minu arust alles lõpus. Nimelt arutleb autor (=Briony) autori kui looja rolli üle. Et ta avaldab selle raamatu alles peale Marshallide (Lola ja Paul on Chapham Commoni kirikus abiellunud) surma, et neid mitte mustata (kirjastus kardab šokolaadimagnaadi viha) ja jätab sisse need stseenid – taaskohtumine ja kokkulepe Cecilia ja Robbiega…

Ent praegu ei saa ma aru, mis eesmärki see teeninuks, kui mina, ütleme, veenaksin oma lugejat kas otseselt või kaudselt, et Robbie Turner suri 1. juunil 1940 Bray’ düünidel septitseemiasse, või et Cecilia suri sama aasta septembris pommiplahvatuses, mis hävitas Balhami metroojaama. Et mina neid sel aastal ei näinud. Et minu jalutuskäik läbi Londoni lõppes Clapham Commoni kirikus, ja et argpüksist Briony liipas tagasi haiglasse, jaksamata oma äsja leinama jäänud õele otsa vaadata. Et armastajate kirjad on sõjamuuseumi arhiivis. Mis lõpp see oleks? Mis lootust või rahuldust pakuks lugejale niisugune aruanne? Kes tahaks uskuda, et nad ei näinudki enam teineteist, et nende armastus jooksiski liiva? (lk. 356)

Ühesõnaga – täpsed kuupäevad ja kohad, mis on tegelikult raamatust läbi jooksnud. Mis tekitavad tõlgendusliku nihke – “see, mida ma kirjutasin kolmandas isikus Brionyst, Robbiest, Ceciliast jt.-st, oli väljamõeldis – see oli rehabiliteerimiseks, see oli Robbie avalikuks õigeksmõistmiseks”. Sisse tuleb see n.ö. metatasand – äkki saab oma tähenduse too kiri, mille Briony kirjastuselt sai keset haavatute hooldamist ja kus antakse mõista, et purskkaevusteeni kirjeldamine kolme osaleja poolt on küll põnev, aga selle ümber võiks mõningaid näpunäiteid järgides ehitada siiski midagi suuremat ja lootustandvamat….

Ei oska väga konkreetset seisukohta võtta selle raamatu suhtes. Mind häiris, et see film mul silme ees jooksis, mind häiris see lihtsus, millega Robbie süüdi mõisteti ja millele ehitati kogu järgnev tragöödia. Mind sutsu häiris ka, et läbivad olid jälle samad stseenid, mis paljudest teistes raamatutes piltidena läbi jooksnud – Inglismaa maamõis/-loss, sõda ja sõjakoledused, halastajaõed. Lepitus jääb aga tulemata – see paneb nagu filmilikkusest eemalduma. (Keegi “mathura” kirjutab ka pikemalt) Ei oska otseselt soovitada, aga mööda külgi maha ka ei jookse. Vbolla pole päris minu maitsele.

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 Responses to 40. Ian McEwan “Lepitus”

  1. halbmaitse ütles:

    Lugesin nüüd “On Cesil’s Beach”, mida eesti keelde tõlgitud ei ole. Igavavõitu, peaks ütlema. Tüüpiline kohustuslik kirjandus. Aga McEwan on mitmekülgne kirjanik, võib-olla proovin veel kunagi midagi.

  2. sehkendaja ütles:

    Sellega olen ma ka täitsa nõus. Ega väga põnev küll ei olnud. Aga noh, ma näen, mis tehnikat on kasutatud kirjanduslikult jms… Aga mulle endale midagi eriti ei pakkunud ikka…

  3. halbmaitse ütles:

    Vaatasin filmi, oli igav küll. Oleks nagu tüüpiline McEwan, et mingi eksituse tõttu elu aeg kannatatakse, aga et midagi sellest asjus ette võetaks, seda ei. Muide see Cesili rand nüüd hiljuti ilmus ka eesti keeles, aga ega ma seda sellegipoolest ei soovitaks. Minu meelest võiks McEwan võistelda Anita Brookneriga kõige igavama briti kirjaniku tiitli pärast.

  4. sehkendaja ütles:

    Nõus 🙂 Aga koolides kohustuslik, paljudele väga meeldib ka.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s