Aiapeol

Käisin eile suvelavastust vaatamas. Kui sellest etendusest kuulsin, olin kindel, et mina seda näha ei taha.

Sisukokkuvõte:

Allan Ayckbourni kirjutatud „Aiapidu” tuleb mõisas lavale 14 korral. See on mitmekihiline lugu, mille tegevus toimub poliitikasse pürgiva mehe korraldatud aiapeol. Külaliste kogunedes võtab pidu järjest ägedamaid pöördeid ja vaatajad näevad, kui keeruline on armastus ja abielu.

Etenduse teeb eriliseks see, et publik saab seda vaadata kas majast või aiast. Paralleelselt toimub kaks etendust ühest ja sellestsamast aiapeost. Tegelased liiguvad õhtu jooksul korduvalt maja ja aia vahet ning aeda pileti ostnud publik näeb omaette lugu aias ja majapublik siseruumides toimuvast.

Samas – muu parema tegevuse puudumisel otsustasin siiski teistega liituda ja ostsin endale ka pileti. Eriti seetõttu, et kuulsin kahe tuttava positiivset arvamust (samas ei tea ma päris täpselt nende inimeste maitset). Siis ilmus kohe Postimehes arvustus, mis tegi kõik täiesti maha, aga sealt selgus ka, et kriitik (Katre Väli) ei olnud vaevunud sisemist etendust vaatamagi (nüüd tundub, et see kajastub ka pealkirjas. Kas paberversioonis ikka oli see märgu juures?) – tuttavad olid aga just sees vaadanud. Arvustuses oli kõigest: “Majas oli publik üsna tihedalt mahutatud rõskesse ruumi, aias oli kaunil augustiõhtul igati parem istuda.”

Olgu siis öeldud, et preili/proua Väli oleks ikkagi võinud enne artikli kirjutamist ka siseruumides toimuva ära vaadata. Imelik ongi, et sellise pealkirjaga etenduse puhul toimub just sees kandvam tegevus. Õues, tundus, käis üle jääv jant. Kogu teine vaatus kiskus juba vägagi tõsiseks, õues käis aga mingi trall, kisa, kära, vahel jooksid teenijarahvas majast ka läbi, nuga käes (ja lõpuks teatas aednik koristajale, et on tegelikult ta isa 🙂 Ja sel hetkel, selle tõsise teise vaatuse sees oli see tõesti absurdselt naljakas vahelepõige).

Komöödia seega. Tjah – jant ega farss see (seestpoolt vaadates) just ei olnud. Pigem läbis tükki ikkagi tõsine alatoon mh. abielust ja selle võimalikkusest (teine liin oli justkui see perverdist kirjanikuhärra ja noorukese peretütre Sally liin. Teises vaatuses). Komöödia heas mõttes – dialoogid tegid nalja (vahel mõtled, kuidas originaalkeeles oli ja tundus isegi naljakam). (Õues olid hoopis teised liinid olnud, mul oli oma agent ka seal). Kasuks tuleb prantsuse keele oskus, muide. Eriti õues vaadates vist, kuna Kaljuste kui “allakäinud tundmatu prantsuse näitlejatar” rääkis enamasti kõigiga prantsuse keeles ja Roman Baskin/Teddy kurtis: “Noh, läheb jälle ilma subtiitriteta?”

aiapiduNäitlejad…. ma olin algul väga skeptiline, eriti selle osas, et lavastaja mängib vaat et peategelast. Aga sedapuhku oli täitsa vahva. Algul oli Roman Baskin nagu ta ikka on, aga eriti teises vaatuses (kui ta vahel sees vilksas, jant ja farss käisid õues), oskas ta purjus ja löödud abielumeest tõesti hästi mängida.

Väga suureks üllatuseks oli Raivo Rüütel. No tõesti. Ma ei ole teda eriti kuskil näinud (teleteatrites ehk ainult), aga tema puhul tundus tõesti, et oli mingi teistmoodi karakter kui (ma) tavaliselt (olen harjunud nägema). Selline üdini heatahtlik paksuke ja naiivne abielumehe roll sobis talle tõesti hästi. Kahju, et teda teises vaatuses enam (majas) ei näinud.

Liina Vahtrik – esimest korda nägin tegelikult laval. Ma ei mäleta küll, et oleksin isegi teleka vahendusel midagi näinud. Aga mulle meeldis tema rahu, samas vahel selline aimatav muie.

Ülejäänud (pea)tegelaste osas oli nagu oli. Eks seda Marta Laant vist kiidetakse, aga mulle nagu tundus, et noored teatrikooli omad kumbki ei saanud päris hästi artikuleeritud. Noh, Hendrik Toompere jr jr-l oli ses suhtes lihtsam, et ta mängis rahulikku tüüpi, aga Marta Laan Sally osas pidi kiireid jutte vuristama, aga see tundus talle nagu pingutus ja noh… saad nagu aru, et tegemist on näitlemisega. (Rahvateatri mõõduni ei langetud muidugi).

Ka Hendrik Toompere jr astus sisse – eks minu jaoks on siiski kõige meeldejäävam tema Robi roll Naerata ometis. Imelik oli teda sedasi keskealisena näha. Jälle oli aru saada, milliseid žeste ta selleks rolliks õppis mängima… Kuidagi ei olnud nii orgaaniline ja mõnus. Kui paha poissi mängima hakkas teises vaatuses ja Sallyle lähenes, oli mul kange tahtmine tõesti näha, et Sally paneks juukseid kõrva taha ja lükkaks need tagant siis üles: “Niimoodi, jah?” 🙂 Väga kummaline hetk oli teise vaatuse algul, kui Kõike Noorem Toompere tuli tuppa, nägi Sallyt Hendrik Toomperega kahekesi suhteliselt omavahelises vestluses, ehmatas ja siis küsis: “Ega te mu isa näinud ei ole?” Esimeses vaatuses ju oli läbiv noot, et Liina Vahtrik/Trish oli oma mehe peale nii vihane, et mängis, nagu ei näeks teda. Kohe tuli esmalt see assotsiatsioon – HT jr jr vihane HT jr peale ja teeb näo, et ei näe ning küsib “ega te mu isa näinud ei ole?”. Nojah, mängus oli siiski Raivo Rüütel ta isa.

Teised näitlejad olid sise-etenduse puhul pigem episoodilised (Pirjo Levandi jooksis ka korra toast läbi, tundus hästi armas. Smeljanski ei olnud vist õues midagi öelnud – toas siiski ütles, et on koristajapreili isa).

Kokkuvõtteks: soovitan kindlasti, aga pigem sees vaadata. Õues oli see, mis üle jäi. Proovide tegemise ajal on tehtud intervjuu LiinaVahtrikuga.

Rubriigid: teater-muusika-kino. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 Responses to Aiapeol

  1. ritsik ütles:

    Tundub huvitav lavastus. Ja minulgi on Toompere jr endiselt Robina kõige rohkem meeles. No ei ole keskealise ja hõrejuukselisena seda rabedat sarmi enam….

  2. sehkendaja ütles:

    Vaadakem sellele nii, et ta on lavastajaks hakanud pigem ja näitlemise ära unustanud. Robina oli ta ju siiski vastupandamatu. Nüüd pidigi mängima kiilanevat keskealist kirjanikku. Samas – Roman Baskiniga justkui samaealist….

  3. danzumees ütles:

    Minu meelest oli Toomperedes mõlemas seda ajalikku pinget. Marta Laan proffide kõrval tõesti mõjus natuke toorelt, samas kui oma kursakaaslastega koos just kõige küpsema näitlejana oma lennust.

    Aga Vahtrik on minu meelest lausa superhea… ise armusin tema mängukunsti Viinistul nähtud Külmetava kunstniku portrees. Ja Jan Uuspõld läheb Tartusse filmis on ka tema pisitilluke roll üks pärlikesi.

    Ma nägin ka majas sees ja tundub, et õuest näha ei tahagi. Aga kes teab, võibolla järgmisel suvel võtan ette…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s