41. Mihkel Mutt “Hiired tuules”

hiired tuules

“HalbMaitse” soovitas mulle suvel seda raamatut. See ilmus uuesti EPL sarjas nimelt. Mina laenutasin rampsist selle vana versiooni 1982. aastast. Alapealkiri ütleb “Satiiriline romaan”.

See, mida mulle raamatu soovitamisel räägiti (ja mis mulje mul asjast ette jäi) ja millisena see raamat mulle endale tundus, on kaks täiesti erinevat asja. Samas mulle tõesti meeldis see raamat. Ja mul on kahju, et mul lugemine kuidagi venima jäi asjaolude sunnil (eelmisel nädalal olime igal õhtul kas ise külas või endal külalised, ainult teisipäev oli koduõhtu). Ühe jutiga lugedes oleks veidi terviklikum tunne jäänud – seda enam, et tegelikult oligi episoodilisust suhteliselt palju, mingeid õhkkonda edasi andvaid dialooge ja “kõrtsuvestlusi”. Eriliselt imponeerib, et see olla Muti esikromaan.

Linda Kaljundi ütleb EPL-s kõik vajaliku ära. Räägib, kuidas raamat on ajastu pilt, kuidas ta paigutub ka teatriuuendustest kirjutamise “ühiskondlikku raamatukokku”. Vbolla ma tõlgendasin (=noh, tajusin?) seda raamatut natuke üle, kuna minu arust oli peategelane Victor Kakk, kelle perspektiivist me teatud asju jälgime, ise väga parodeeritud…. Kui raamatu taga olev lühitutvustus (nagu vanal ajal ikka) ütleb, et raamat “arutleb kunstiintelligentsi eneseteostusest ja kunstist üldse, tehes seda autorile loomupärasest satiirilis-iroonilises laadis”, siis võib sellega sajaprotsendiliselt nõustuda.

Victor arutleb raamatu alguses selle üle, kuidas intelligentsed loovinimesed oleks justkui maailmade direktorid, keda kõik peaksid kummardama või vähemasti kadestama (mis näitaks juba, et inimesel on lootust – oskab kadestada, järelikult teab, et endal on midagi puudu). Nt Victor paneb kord rongis sõites raamatu kotti tagasi, kuna vastas istub naisterahvas, kellel võibolla ei ole kodus meest, kes loeb raamatuid, vaid vaatab ainult telekat ja joob õlut – kas siis on vaja asjatult kadedust tekitada! 🙂

Tegelikkuses antakse ju kaude teada, kuidas needsamused kultuuriinimesed suure inspiratsiooni tähe all looderdavad, joovad, naisi ära räägivad, pidutsevad, tööl uimerdavad… Andetud näitlejad, keda ükski lavastaja enam kasutada ei taha, kuid kes käivad Victorilt nõu küsimas oma näitlejanime asjus – Anni Kits soovib saada Thalb Rõugena’ks. Küsimus seisab, kas ta julgeb ka igrekit kasutada – Rõygena? Hiljem soovitab uus lavastaja Anni Kitz ja preili õhkab, kuidas lihtsuses peitub geniaalsus! Teine ilueedist meesnäitleja, Simon, otsustab näitlejanimeks võtta Geenius. 🙂

Sisuliin, või ütleme -telg, keerleb ümber tegelase, kelle nimi on Kalle Jermakoff. Nimelt on tegemist Victori lapsepõlveaegse naabripoisiga, kes oli veatu kuni üheksanda eluaastani, kuni tema ingellik ema veel elus oli. Peale ema surma käis kõik (intellektuaalses plaanis eriti) alla, võõrasema mõtles ainult materiaalsete asjade peale ning isa ajas ka palju pappi kokku. Neil oli esimene telekas, uhke saun jms. Jermakoff muutus pätiks ja kaabakaks. Kord kohtab Victor teda juhuslikult Tartus ülikooli uues kohvikus (Narva mnt, tuleb meelde küll). Siis selgub, et mees on oma endisele minevikule selja pööranud ja astunud EPAsse metsandust õppima. Victor peab innustunult veenvaid kõnesid selle kohta, mida haridus inimesele annab. Kuniks Jermakoff astub ajaloo- ja filosoofiateaduskonda, keskendub teatrile ja suundub teatrimaailma. Victor on esiotsa patroneeriv (ja jääb tegelikult lõpuni Kallele kaasa elama), kuniks Kalle oma eksperimentaalsusega temast “mööda kasvab” ning tuntud lavastajaks saab.

Tähenduslik on see, et esimene lavastus, mille ta pealinnas lavale toob ja mis osutub kõigile üllatuseks väga heaks, on Keisri uued rõivad (raamatus mingi ümberöeldud pealkiri), mis viitab väga selgesti küll n.ö. toonase impeeriumi lagunemisele, aga samal ajal ka läbivalt kogu sellele kunstikremplile – keegi ei julge millegi kohta kunagi midagi öelda, sest võib juhtuda, et tegemist on siiski mingi peenema asjaga. Kui seesamune Jermakoff siis mitu aastat järjest Idioodi proovi teeb, ise järjest rohkem meditatiivsematesse mõtetesse langedes (läheb Simoniga tülli ja kui keegi küsib, kes siis Mõskinit mängib, vastab uneledes: “Oot, kas Mõškinit ongi vaja?”), tuleb Moskvast tähtis kultuurikomisjon ja kästakse ikkagi kasvõi midagi ette näidata sellest salajasest etendusest, millele ainult suletud ruumides proovi tehakse – Moskva omad olla küll kuulnud, et Baltimaades on teatri eksperimentaalsus kaugemale läinud, aga et ka nii kaugele, ei olnud nähtavasti veel nendeni jõudnud. Nendivad, et ahah, sedasi siis.

Nojah, eks seal on palju huvitavaid mõtteid. Kusjuures paljud on ju iroonilised ka minu endasuguse maailmavaate suhtes – nagu ma isegi kohati olen. (Väga äratuntav jutt selle kohta, kuidas oma koju ostetavaid raamatuid on aega lugeda küll, laenatud raamatud tuleb kiiresti läbi lugeda :)). Minu arust väärikas panus eesti kirjanduslukku (seda võiks häbenemata ka teistesse keeltesse tõlkida – annab edasi meie olustikku, aga ka kunstnike-luuletajate kohta satiiri).

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s