VAT Teater “Misantroop”

Mõtlesin sel aastal ka kultuurne olla ja Draamafestivalil mõnd tükki vaatama minna. Selleks ajaks, kui mina piletit ostma jõudsin, oli enamus tükke juba välja müüdud. Alles oli nendest, mis mind huvitas, ainult Nürnberg – nähtavasti ka ainult tänu sellele, et tegemist oli kella 14-se etendusega. Täna enne etendust helistas Mati ja ütles, et kirjas on igatahes Misantroop. Uurisin Draama kodulehekülge ja tõsi ta oli – Nürnberg jäävat ära, piletid ostetakse tagasi. Helistasin staapi ja selgus, et sama piletiga saab vähemasti Misantroopi vaatama minna (imelik, et see kodulehel ei kajastunud). Enne etendust kohtasime Vana Teatrimeest, kes tegi etenduse maha. Tuju läks halvaks ka – Üksküla ei ole mina kunagi vist näinud…

Etendus oli aga siiski vahva. Mäletasin juba Danzumehe positiivset kirjutist. Lavakujundusest olin seetõttu juba ette lugenud, aga ikka tundus vahva lahendus. (Kogu sisustus joonistatakse kriidiga, kõigel on nimetus juures. Ahjuroop rändab riiuli juurest kamina juurde ja mõned korrad sealt ka üles. Kui miski kohta muudab, tõmmatakse vanal kohal seisnud esemele rist peale). Kostüümid olid ka lihtsad ja leidlikud.

misantroop1_5Minule kui tartlasele on juba niisamagi nauding näha päristeatrit. Vanemuine ei anna sageli mõõtu välja. Selles etenduses ma näiteks peale Katariina Lauk-Tamme kedagi ei teadnud (vbolla Tanel Saar on ka kuskilt läbi jooksnud varem… äkki Kodu keset linna? ;)), aga seda põnevam oli näha, kui toredaid näitlejaid meil Eestis on. Härra Ago Soots näiteks oskas briljantselt kahte põlastusväärset kuju etendada. Katariina Lauk aga mängis oma nelja erinevat rolli ja need mõjusid ka tõesti värvikalt. Nõbu oli malbe, kõige tavalisem. Teener ja käskjalg olid naljakad ja vanatüdrukust Arsinoé puhtalt nii karakterroll, et oli nauding seda jälgida. Lõpu-grimass oli nii naljakas ja absurdne, et ajas tõesti kogu saali naerma (mis sest, et nali iseenesest oli “labane”).

Teema oli ka suhteliselt universaalne. Kas on vaja olla läbinisti aus või viisakuse piirides aus. Või lipitseda kõigi ees ilma igasuguse piirita. Célimène (ELina Pähklimägi) oli ka kohati liiga sümpaatne, et lõppu mõistetavalt tõlgendada… Teksti järgi oleks ta võinud muidugi silmakirjalikum olla, aga roll tundus sümpaatsem kui tekst.

August Sanga tõlge Moliére’i tekstist oli ka väga sujuv ja hea. Pärast etendust isegi mõtlesin värssides. (Andres Laasiku arvustus EPLis).

Meelis Oidsalu kirjutab Sirbis veidi skeptilisemalt. Pille-Riin Purje mõtleb Alceste’i tulnukaks. Intervjuu lavastajaga siin.

This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s