VAT Teater “Misantroop”

Mõtlesin sel aastal ka kultuurne olla ja Draamafestivalil mõnd tükki vaatama minna. Selleks ajaks, kui mina piletit ostma jõudsin, oli enamus tükke juba välja müüdud. Alles oli nendest, mis mind huvitas, ainult Nürnberg – nähtavasti ka ainult tänu sellele, et tegemist oli kella 14-se etendusega. Täna enne etendust helistas Mati ja ütles, et kirjas on igatahes Misantroop. Uurisin Draama kodulehekülge ja tõsi ta oli – Nürnberg jäävat ära, piletid ostetakse tagasi. Helistasin staapi ja selgus, et sama piletiga saab vähemasti Misantroopi vaatama minna (imelik, et see kodulehel ei kajastunud). Enne etendust kohtasime Vana Teatrimeest, kes tegi etenduse maha. Tuju läks halvaks ka – Üksküla ei ole mina kunagi vist näinud…

Etendus oli aga siiski vahva. Mäletasin juba Danzumehe positiivset kirjutist. Lavakujundusest olin seetõttu juba ette lugenud, aga ikka tundus vahva lahendus. (Kogu sisustus joonistatakse kriidiga, kõigel on nimetus juures. Ahjuroop rändab riiuli juurest kamina juurde ja mõned korrad sealt ka üles. Kui miski kohta muudab, tõmmatakse vanal kohal seisnud esemele rist peale). Kostüümid olid ka lihtsad ja leidlikud.

misantroop1_5Minule kui tartlasele on juba niisamagi nauding näha päristeatrit. Vanemuine ei anna sageli mõõtu välja. Selles etenduses ma näiteks peale Katariina Lauk-Tamme kedagi ei teadnud (vbolla Tanel Saar on ka kuskilt läbi jooksnud varem… äkki Kodu keset linna? ;)), aga seda põnevam oli näha, kui toredaid näitlejaid meil Eestis on. Härra Ago Soots näiteks oskas briljantselt kahte põlastusväärset kuju etendada. Katariina Lauk aga mängis oma nelja erinevat rolli ja need mõjusid ka tõesti värvikalt. Nõbu oli malbe, kõige tavalisem. Teener ja käskjalg olid naljakad ja vanatüdrukust Arsinoé puhtalt nii karakterroll, et oli nauding seda jälgida. Lõpu-grimass oli nii naljakas ja absurdne, et ajas tõesti kogu saali naerma (mis sest, et nali iseenesest oli “labane”).

Teema oli ka suhteliselt universaalne. Kas on vaja olla läbinisti aus või viisakuse piirides aus. Või lipitseda kõigi ees ilma igasuguse piirita. Célimène (ELina Pähklimägi) oli ka kohati liiga sümpaatne, et lõppu mõistetavalt tõlgendada… Teksti järgi oleks ta võinud muidugi silmakirjalikum olla, aga roll tundus sümpaatsem kui tekst.

August Sanga tõlge Moliére’i tekstist oli ka väga sujuv ja hea. Pärast etendust isegi mõtlesin värssides. (Andres Laasiku arvustus EPLis).

Meelis Oidsalu kirjutab Sirbis veidi skeptilisemalt. Pille-Riin Purje mõtleb Alceste’i tulnukaks. Intervjuu lavastajaga siin.

Advertisements
Rubriigid: teater-muusika-kino, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s