43. Peter Høeg “Vaikne tüdruk”

høegSeda raamatut soovitas lugeda K, aga ka teised kiitsid. Et nii omapäraselt kirjutatud raamat, palju muusikat ja muusikalisi viiteid. Lugemine läks suhteliselt kiiresti ka (laialt prinditud vist). Ja mõnes mõttes tunduski päris omanäoline ja vahva – kuni keskpaigani. Ja juba kuni keskpaigani oli kõik nii arusaamatu ja hüplik ja fragmentaarne, et ma mõtlesin, et mul on mingi skleroos tekkinud, et ei mäleta, kes mida 10 lk tagasi tegi. Hiljem hakkasin arvama, et asi ei ole siiski minus (tegin igaks juhuks vahepeal ka ühe sudoku ära, et oleks kindel!). Olen selles suhtes ühte meelt HannesVarblasega (sedapuhku), võiksin tema kirjutatut lausa tsiteerida ja omatahtsi mõned sõnad paksemaks teha:

“Kummaline lugu – raamat on hea ja ei ole ka. Mingi killustatus, mis torkas silma juba “Preili Smillas”, langeb raske rahesajuna “Vaiksele tüdrukulegi”. Ühelt poolt on tegemist targa ja tõsise romaaniga. Sügavmõttelisi ja tõsiseltvõetavaid tsitaate jagub pea igale leheküljele. Kompositsioonilt moodsamast moodsam.

Siit võib leida Linna (Kopenhaageni) kirjeldusi, mis võrdväärsed Döblini Berliini või Dos Passose New Yorgiga, ent ometi nii uskumatult høeglikud. Siin on kloun Kasper Krone (kohe meenub Bölli “Klouni pilguga”), kel imetabane kuulmine, mistõttu Linn ongi vaid üks võimas muusikateos. /—/ Nimelt pole “Vaikse tüdruku” lugemine-puremine kerge töö. Aines on juba ülesehituslikult üpris segastatud. Nii ajaliselt kui liiniliselt. Ulme, esoteerika, pseudoteaduslikkus segunevad filmikunstist laenatud action’liku blockbusterlusega. Kierkegaard, Eckhart, teosoofia ja religioonilaadsus tsementeeruvad tsirkuseks. Romaanis on hiilgavaid lõike, on sügavaid mõtteid, on huumorit ja humanismi. On lapsi, nagu kõigis Høegi raamatuis, on armastust ja üksindust ja otsinguid. Eelkõige vaikuse ja iseenda otsinguid.

Ainult et seda raamatut kirjutades asus Høeg liialt avalikult oma sisemise sulipoisi seisukohale.

Autor deklareerib peategelase kaudu: “­Kasper tundis, et ta on interneti jaoks liialt vana, mitte et ta ei oleks selle kõla armastanud, küberruum kõlas nagu põhjatu kakofoonia, nagu odavaim mõeldav laadaveiderdamine turuväravas avaliku tualeti kõrval. Kogu maailma helid, ühendatud omavahel madalaimal võimalikul organisatsioonilisel tasemel. Meie kõigi sisemine sulipoiss armastab internetti” (lk 270). Minu arvates Høeg, eirates iga kirjaniku võõrandamatut õigust allumatusele moevooludega kaasa minna, langes ohtlikult lähedale Dan Browni “Da Vinci koodi” taoliste menukite nivoole.”

Siinkohal ma tsitaadi lõpetan, muutes sedasi katkestatult mõnevõrra Varblase mõtet – ta põhimõtteliselt ikka soovitab lugemisega vaeva näha. Samas ajavad mind närvi sellised MariPeegli tüüpi arvustused: “Høegil on õnnestunud luua teos, mis nõuab lugejalt suurt kontsentratsiooni. Kuid see tekst ei olegi mõeldud avanema pealiskaudsele. Piltlikult öeldes saadab Høeg oma lugeja mitu korda raamatu juurest minema, sest ta tahab, et naaseksid vaid need, kel on eeldus olla pühendunud.” Kahtlen, kas ta ikka ise sai aru, millest jutt käis. Peaks küsima. (AMiller kirjutab positiivselt ja realistlikult).

Nii. Mida mina siis arvan. Võib-olla peaks hoolikalt mõtlema, kuhu seda raamatut paigutada. Kui tegemist on utoopiaga või niisama uduga, siis olgu. Kui krimkaga – nagu justkui näidata taheti, siis jäi paljutki vajaka. Krimkades peaks olema ikkagi mingi loogiline joon, mille kasvõi tagant ettepoole suudad hiljem tõmmata. Siin juhtus, et inimesed liikusid ühest kohast teise väga seiklusrikkalt, aga tegelikult täpselt sedasi, nagu tahtsid. Näiteks väga tüüpiline mingite maa-aluste kanalisatsioonikäikude ja -võlvialuste läbimine, et jõuda täpselt vajalikku kohta. Või korrad, mil keegi kedagi taga ajab või keeruline on majja sisse pääseda – samas pääsetakse välja või järgmisesse kohta lihtsalt niisama. Kohal ja kõik. Ei mingeid jamasid. Või tulevad igal pool vastu kummalised tegelased – kõnnime trepil, vastu tuleb Kain. Kust? Mismoodi? Peategelane istub pihile – pihitoolis istub Stine. Ikka pigem unenägude maailm, ausõna. Sellepärast ajaski närvi see dänbraunilikkus – Dan Browni pigem negatiivne pool. Mäletan juba Preili Smillast, et peategelane oli põhimõtteliselt vist ära põlenud ja oimetuks tehtud, kui ikka jalgele tõusis ja üle müüride ronis. (DanBrownis – hüpe helikopterilt, aga see ei takistanud pärast mööda müüri ma-ei-mäleta mitmendale korrusele ronimist). Või kui oli tegemist arenguromaaniga (peategelase liikumine usu ja vaikuse poole), siis oli muud müra kuni päris lõpuni liiga palju ja arengut väga ei märganudki.

Nojah, aga samas see raamat muidugi köidab mingitpidi. Kaspar Krone, peategelasest kloun (sõna otseses mõttes kloun, ametilt) on tegelikult vahva leiutis. Natuke üle paisutatud ja liialt vastuoluline, et tunduda usutav (though). Ühe koha peal ta ka võtab kenasti oma loomuse kokku – tundlik, andekas jne., aga samas suurushullustuses ja kohati egoistlik. (Kas mitte V. pole umbes sarnane – mitme koha peal tuli täielik déjà vu). Selles suhtes võiks ta nimigi olla paljutähenduslik (krone – võra, aga kroner – kroon). Mingi osa raamatust oleks võinud ju olla terviklik – näiteks peategelane. Mingite piirideni oma vastuolulisuses usutav (äkki vihje Kasparile on ka tänapäevasest multikate maailmast – kummitus? Mitte too tuntud Kaspari nukuteater?). (Ja ka sellest raamatust ei puudu Suurte Tegude tegemine peale seda, kui koljuluu on mõranenud, hambad suust väljas ja paar konti ka murtud).

Kõige paeluvam ja põnevam võte raamatu juures on helide, helistike ja helitööde kuulmine/tajumine. Kaspar Krone on absoluutse kuulmisega ning tunnetab, et igal inimesel on oma helistik, igas situatsioonis on võimalik kuulda inimese meelestatust mingi helistiku näol. Ja kõige läbivamaks heliloojaks on muidugi Bach (pole ka imestada – Bach oli üks esimesi, kes kasutas “hästi tempereeritud” häälestust). On täieliku usalduse helistik – F-duuris väli. Stine helistik muutub ühes situatsioonis E-duurist f-molliks ja on seega kohe hirmuäratav ja ohtlik. f-moll olla enestapjate helistik. (lk. 139-140) Kord muutub helistik paralleelhelistikuks.

Aga samas oli kompositsioon (nagu Varblanegi ütleb) ultramoodne – hüpped toimusid ette-taha, jäi arusaamatuks, kas see kõik oli siis nii vajalik…. Ja samas ärritas mind asjade lõpplahendus. Tegelikult lõppes raamat umbes poole peal ära. Siis läks mingitmoodi edasi, toimusid veel mingid juhtumid, mingid inimesed, kes tundusid kõik väga kahtlased, aga kelle “süü” nagu jäigi lõpuni arusaamatuks. Päris lõpus lausa ärritas, kui tulid fraasid stiilis “Ta on sinu tütar!” ja “Tere, isa!” vms. Ning utoopia-laadne lõpp hoopis sellest, et lahendus, mis justkui anti, ei olnudki lahendus, vaid et tegu oli siiski mingite laste “terrorismiga”.

Seega jälle peaksin nõustuma Varblasega, lisades oma metafoori – nimelt ei suuda kirjanik ikka hoiduda sellest mürast, mis valdab mh. internetti. Kui lugedes “kuulata” kõiki neid pakutud helistikke ja toone, siis peab võrdluseks ütlema, et raamat ise jättis kakofoonilise mulje. Mulje segamini olevatest hektilistest helidest. NilsGunderHansen on Berlingske Tidenes väga hea kokkuvõtte teinud Taanis avaldatud retsensioonidest – seal öeldakse paljutki ära, mida minagi arvan, kuid sõnastada ei oska.

Nagu alati, on mul kombeks järjest loetud raamatuid omavahel veidi võrrelda. Seega: Pilveatlase puhul oli ka kohati materjalist läbinärimise tunne – aga pärast jäänud mulje põnevast tervikust, läbivatest joontest ja huvitavast kompositsioonist jätsid justkui ka oma märgi. Høegi puhul valdab ka peale lugemist pead selline sigri-migri ja arusaamatus.

Ja nagu Varblanegi ütles – raamat on sellegipoolest täis vahvaid mõtteteri. Panen mõne siia kirja:

Ta oli ärganud hetkel, kui isa ta süles autost välja, öö jahedusse tõstis. [—]

– Ma võin ise minna, oli Kasper öelnud.

[—]

– Kui ma laps olin, oli ta [Kaspari isa Maximillian] siis öelnud, – sõitsime hobusevankritega. Pidime tegema palju rasket tööd. Ma mäletan, mis tunne mul oli, kui ma olin seitsme- või kaheksa-aastane, nagu sina praegu, ja mind öösel üles äratati ja süles tuppa viidi. Sa tead muinasjutte inimestest, kes lubavad haldjatele midagi, et vastutasuks last saada. Mina lubasin, et kui ma kunagi lapse saan ja ta õues magama jääb, siis viin ma ta alati süles tuppa. (lk. 159, tõlk. TiinaToomet)

See lõik oli omamoodi moto. Sest muuhulgas rääkis see raamat ka lastest-vanematest, vanemate puudumisest, laste puudumisest, leidmisest.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s