46. Natsume Soseki “Kokoro”

Tegelikult olen tükk aega tahtnud lugeda sama autori I’m a Cat (mille üle arutles Bayard oma raamatus ja mis tekitas huvi). RahvaRaamatus oli see raamat isegi andmebaasis olemas – aga kahjuks välja müüdud. Samalt autorilt oli veel teisigi raamatuid, seega ostsin Kokoro, mis tundus ka tore (lõik oli netis olemas).

Paistab, et Natsume Soseki näol on tegemist jaapani silmapaistva modernistiga, ta tegutses eelmisel sajandivahetusel. Ja ka see teos (Kokoro) olla jaapani modernismi seisukohalt oluline – sellest kirjutatavat nii palju uurimusi ja käsitlusi, et iga uus käsitlus peab sisaldama taustale viidates juttu, et “nii palju kui autorile teada, ei ole seda ja seda mainitud” vms. Lugedes oli mõnes mõttes hea seda tausta teada.

KokoroNimelt raamat ise tegelikult midagi väga uut ega põnevat tänapäevasele lugejale ei pakugi. Kahjuks. Millega ma ei taha öelda, et tegemist on kehva raamatuga. Pigem, et seda lugedes tuleb mõelda, millal see kirjutati (1905-1907 – ühes ajakirjas avaldatud esmalt). Tegemist on kolmest osast koosneva teosega. Algul kavandanud autor kirjutada osa “Sensei testament”, aga hiljem siiski alustas osadega “Sensei ja mina”, “Minu vanemad ja mina” ja lõpuks “Sensei testament”. Raamatu algul tutvub noor tudeng ühe vanema elust taandunud mehega ning see saab justkui tema “õpetajaks” või “mentoriks”. (Raamatutegelastel ongi üldistavad nimed – Sensei tähendabki ca õpetajat, hiljem on sõbra nimeks K. ja tulevase naise ning ämma nimedeks Ojusan ja Okusan (noor naine ja vanem naine). Sensei ümber valitseb mingi saladus, miks ta elu ja ennast põlgab. Keskmises osas viibib noormees oma vanemate juures maakodus, olles just saanud kätte ülikoolidiplomi. Ta isa on suremas ja ta ei saa tagasi Tokyosse minna, et Senseiga kohtuda. Teise sa lõpus saab ta Senseilt kirja (kolmas osa ongi see kiri), kus Sensei avaldab oma saladuse ja teatab, et sel ajal, kui noormees kirja loeb, ei ole tema enam elavate kirjas. Ja kirja sisuna kirjeldab ta kord ühe sõbra reetmist (justkui argpükslik käitumine, mitte otsene reetlikkus), mis on teda elu aeg vaevanud.

Autor kasutab erinevaid jutustajaid, minavormis – see ei ole tänapäeval midagi eriskummalist, pigem reegel. See olla ka Soseki viimane romaan. Väidetavalt olla see romaan väga jaapanlik, käsitledes Jaapanile omaseid traditsioone. Just see süüasi on seotud armastuse, abiellumise ja sõprusega – ja lahendus, enesetapp. Raamatu teises osas selgub just, et üks tähtis riigitegelane on surnud ning möödaminnes mainitakse ka, et üks tähtis kindral järgnes talle enesetapu läbi (junshi). See annab justkui Sensei enesetapule kolmanda osa lõpus ka tähenduse – järgnemine sõbrale, kes oli end nooruses tapnud.

Muidu mulle meeldib lugeda selliseid õpetaja-õpilase suhetega raamatuid, aga olgem ausad – see tundus siiski igav lugeda. Hea, et lugenud olen ja tean, seda küll.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s