56. Véronique Ovaldé “Üldiselt mulle mehed meeldivad”

Raamat neile, kellele meeldib veidi depressiivsust, sisemonoloogi, lühidus. Päris objektiivselt seetõttu hinnata ei saa. Mulle tundub samas, et suhteliselt ülekohtuselt ei käsitletud seda autorit üldse kursusel (ses suhtes võiks juba ette heita, et ainult mingi liigelitaarne kirjandus leidis kajastamist) – ma kujutan ette, et gümnasistidele võiks see raamat kohati isegi meeldida. (No ma ei tea – emodele või mingile sihtrühmale sealt igatahes. Mõni noor kirjanikupreili nt. ei mõista, mis seal üldse väärastunut oli 🙂 ). Et omas žanris ta kehv ju polnud.

Pealkirja ja formaadi järgi otsustades jäi mulle mulje, et tegemist on pigem mingi meelelahutuskirjandusega või Gavalda-tüüpi asjaga (ja Gavaldalt olen ainult ühte raamatut lugenud, seega seegi eelarvamus ei ole palju väärt). Tegelikkuses on see pigem selline “kirjanduslik”, veidi segane, mitmes ajas viibiv… Ma tsiteerin tõlkija Pille Kruus’i järelsõna, mis võtab minu arvates väga hästi asja kokku:

Ovaldé ühtaegu poeetilised ja räiged tekstid, mis paigutavad ta kirjandusmaailma varjulisematele äärealadele, sünnivad varajastel hommikutundidel, kui tänavalambid pole veel kustunud. Neil üksildastel tundidel sukeldub ta oma hullumeelsuse piiril kõikuvate naispeategelaste isevärki maailma, kus imetabasus põimub šokeeriva tegelikkusega, nii et ei saa arugi, kus üks lõpeb ja teine algab. Lapsepõlv, naiselikkus, kannatused, unenäolisus kõigi oma keerdkäikude ja kõrvalekalletega on Ovaldé põhiteemad.

Tegelikult võtab ta samas järelsõnas suhteliselt hästi kokku ka raamatu sisu (vt. raamatu linki). Nimelt kuulub selles raamatus minategelase hääl 23-aastasele Lilile, kes elab kunstiõpetajast Samueliga. Ja kui kuskilt ilmub välja Lili lapsepõlveaegne armuke-vägistaja-hiiglane Yoim, toimub justkui mingi isiksuse kahestumine – miski veab Lilid ikka salaja Yoimi juurde, kuigi temaga seondub kogu halb minevik ja vanglasse sattumine. Nojah, suht depressiivne, aga omas laadis kindlasti hea, kellele selline värk vähegi istub.

Loterii kirjutas sellest raamatust koos mõne tsitaadiga (saab pisut aimu stiilist). Mh kirjutab sama blogija teises sissekandes sama, mida ma isegi viimasel ajal olen mõtlema hakanud: “sellest hoolimata mulle meeldib, et selline sari üldse ilmub – et on trükitud peavoolust (ehk siis angloameerika tõlked) erinevaid teoseid. Tõlked prantsuse, hispaania, saksa, vene, soome keelest – valikuvõimalus tarbida midagi muud.”

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s