59. Astrid Saalbach “Pietà”

Ei saa just päris “raamatuna” võtta, kuna tegemist on lühikese mononäidendiga. (Võtsin eile raamatukogust jälle hulgaliselt jõulupühadeks juurde – kes teab, äkki mõni ei sobi lugeda nimelt). Olles seda raamatut nüüd lugenud ja netist ka otsinud, võin öelda, et Eestis on ka kuuldemäng tehtud (Anu Lamp peaosas/ainsas osas), mistõttu võib igaüks selle miski ligi tunni jooksul ka ära kuulata.

Omamoodi lugu: naine ärkab hotellis võõra alasti mehe kõrval ning avastab mingil hetkel, et mees on surnud. Aga naisel on pohmakas, joob peale ka – ja räägib. Vajadus kellegagi rääkida, kes sind kuulab. Vajadus endale ette kujutada, kuidas su elu tegelikult võiks välja näha. Ja siis taustal karm reaalsus. Tõesti päris omamoodi. “Loterii” loetleb oma blogis küsimusi, millega see näidend justkui võiks tegeleda: “Sisemise kompamine? Monodraama paratamatu aistingulisus? Kui palju on üksilduses kogutud hetki, millest sa tahaksid rääkida? Naistekas intellektuaalsetele naistele? Heaoluühiskonna keskealiste probleemid? Kas lähedus on olemas? Tahaks küsida, et mis.”

Mina kujutan peategelast veidi teistsugusena ette kui selles taani versioonis:

(Kuigi Aarhusi teatri näitleja on lähem minu ettekujutlusele)

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s