1.-2. Epp Petrone “Minu Ameerika” (1.-2.)

Lugesin jõulukingiks saadud Epp Petrone päevikuid Ameerika ajast. Mul ei olnud kunagi varem nende vastu huvi tekkinud, aga peale Justini raamatu lugemist justkui tekkis. Olen varem ta blogisid sirvinud, aga ei ole tekkinud piisavalt huvi jälgida (kui inimest ennast ei tunne). Nüüd aga olid needsamad postitused kogutud kronoloogiliselt kokku raamatuvormi ja tekkis hoopis mingi teistmoodi tervik, kuigi jutukesed olid ju lühikesed, reportaaži moodi ja erinevate teemadega (mitte ühe arengu lugu otseselt nagu Justinil). Ja endalegi üllatuseks muutus Epp mulle väga sümpaatseks. Nii paljus võib leida tuttavat ja nii paljudes kohtades leiad, et näed, ma ei ole üksi (oma selliste mõtete ja arvamustega)!

Esiteks muidugi sissevaated ameerikalikku ellu. Ma tean, kui hirmutav võib olla võõra maa süsteemidesse sisse elamine – kasvõi tervishoiusüsteemi. Mina lausa kardan selliseid asju. Hea, kui Eestiski millestki midagi mõikan. Jutud USA kindlustussüsteemist on varemgi mu kõrvu jõudnud ja tekitanud arusaama, kui ärahellitatud me siin oleme. Kui ma kunagi Rootsis meie tervishoiusüsteemist rääkisin (mh. ka sellest, et kui ikka kiiresti on arstile vaja, saab erapraksisesse pöörduda ja ravi, riiklikud järjekorrad on nii pikad), siis Rootsi tibid ahhetasid ja ohhetasid, kui ebaõige see ikka on, “Nagu Ameerika!” jms. Samas püüdsin ma Rootsis endale ise naistearstile aega kinni panna ja see ei olnud üldse võimalik. Lisaks oli riiklikus süsteemis visiiditasu kõrgem kui meil nende eraarstide juures. Ses suhtes kuidagi kinnitab mu arusaama, et meil on siin Eestis/Tartus ikka jube hea elada. Rahulik, mõnus, roheline, vaikne.

Teiseks see kontrast lihtsa “Eesti maatüdruku” ja tarbimiskultuuri vahel. Minu enda puhul on tegemist küll kordades väiksema kontrastiga (kõigest Tartu-Tallinn), aga sellegipoolest hakkasin tema rohelist mõtteviisi paremini aduma – ühe koha peal kirjutab ta lihtsalt, et USAs olles on sul kaks valikut – kas jääda apaatseks kogu selle tarbimise osas või muutuda roheliseks. Ja tema valis siis teise tee.

Kolmandaks see sulandumine teise perega. On see siis teine kultuur või etniline taust või mitte – alati on tundeid, mis sarnanevad. Siinkohal muidugi on tal jälle pikk edumaa sulandumiskontrastide osas. Ma usun, et ka Eestis võib kellelgi vabalt selline ämm olla, kes itaalia pere matroonile sobivalt kõik asjad ise korda tahab ajada – ka poegade peredes. (Sellest on minu elu mind tõesti säästnud).

Neljandaks olen ma ikka vana kooli esindaja. Kirjutan siin ise ka blogi ja nii (nagu uus kool. Ainult twitter veel puudub), aga sellegipoolest prindin ka enda blogi ju aegajalt ikka välja ja lasen ära köita. Epu blogi oli lühendatud, aga põhimõtteliselt ikka kronoloogiliselt kokku pandud ja tekkis mingi tore tervik (nagu postituse alguses ka kirjutasin).

Viiendaks. Ahjaa, paar naljakat kohta on ikka ka. Ja eriti põnev on jutt hullu eestlase värske õhu ja rõduvajadusest ning milleni see kõik võis viia. Muul juhul ütleksin, et selles peatükis oli nüüd küll vint üle keeratud, aga kuna tegemist on siiski autentse päevikuga, siis pole siin midagi ette heita. Eks kõige uskumatumad lood pakubki meile just reaalsus (Marqueze lendavad elevandid tulevad meelde). Või nagu Epu tuttav filmi-inimene ütles: kui ma nendest tüüpidest siin NY-s filmi teeksin, öeldaks, et ma olen vindi üle keeranud.

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s