Miks ma jätsin pooleli Morten Ramslandi “Hundhuvud”-i (“Hundehoved”)

Tjah, ikka otsustasin pooleli jätta. Kui ikka raamat tekitab järjepanu lausa vastikuid tundeid, siis pole põhjust edasi lugeda. Aga kirjutamiseks on põhjust sellegipoolest. Sellepärast jääbki mulle tõepoolest arusaamatuks, miks on igal pool kirjas, et tegemist on tohutult humoorika raamatuga. No vaata, kust otsast tahad, ikka on masendav, masendav ja veelkord väga masendav. (Kes tunneb, et sellised raamatud võiksid midagi pakkuda, võivad kindlasti lugeda – minu maitse erinebki tavaliselt kõigist teistest. Ma ei saa väga masendavaid asju lugeda. Jätsin sellepärast suhteliselt alguses pooleli Lohejooksja ja Angela Tuhka pole kunagi julgenud proovidagi.)

Otsides netist, mida teised inimesed on arvanud, siis tundub, et enamus on ikka positiivselt meelestatud – olla vägev suguvõsaeepika, mõni rõhutab tõesti seda huumori poolt ka… (Lausa lugejate aastaauhinna sai). Raamatu kokkuvõttes on mingis mõttes tõesti välja toodud sellised asjad, mis võksid viitada peenele irooniale (nagu viitab ka üks ingliskeelse versiooni lugeja): “The plot sounded funny: Asger Eriksson’s grandfather, Askild, was a survivor of Buchenwald and commonly thought to be a war hero, turns out to have been a smuggler who made a fortune running liquor, an engineer who tried to design boats based upon Cubist paintings, and a generally unpleasant liar and cheat.” Võrreldakse ka Plekktrummiga ja Saja aasta üksildusega…. (Kusjuures Plekktrumm tundus mulle kooli ajal tõesti väga ebatavaline ja põnev – kas nüüd enam meeldiks? Seal oli ka tegelikult kõik kokkuvõttes masendav….).

Loetlen konkreetselt mõned seigad, mistõttu ma otsustasin kokkuvõtteks loobuda:

– laps sünnib kuivkäimlasse, kukkudes sita sisse. Arst nimelt ei ole nõus kohale tulema, väites, et laps ei saa nädal varem sündida, mingu rase parem vetsu

– naabripoisid topivad iga päev Kõrvikule (Fladderöra) lima ja igasugust muud sodi kõrva, väites, et kõrvad võivad sedasi väiksemaks minna

– õpetaja kasutab õpilaste korralekutsumiseks elektrilööki – karistatav õpilane peab seisma metallplaadil ja lõpuks “kuuli suudlema”

– sellesama asja tõttu sureb üks poiss, kes hirmust on eelnevalt püksi teinud (=vedelik juhib elektrit inensiivselt)

– naabruskonna poisid tegelevad teiste kiusamisega, sidudes ühe kinni ja määrides hundisitaga püksid nii seest kui väljast

– naabruskonna poisid võtavad kinni ühe tüdruku, et teda paljale tagumikule jalaga peksta

– Kõrvik ostab iga oma teenitud veeringu eest vanu münte, mistõttu tal tekib arvestusväärne mündikogu. Mille joodikust isa ühel päeval 15 krooni eest kkõrtsis maha joob

– ülemus lööb Askildi sõrme nii õnnetult ukse vahele, et see tuleb otsast ja (see ongi siis äkki humoorikas?) Askild toimetatakse arsti juurde, sõrm kotikesega kõrval. (Ja arsti juures on hoopis ta naine – truudust rikkumas)

– lapselapsed vihastavad vanaisa peale ja segavad oma pissi õllega ning joodavad vanaisale sisse

– üks laps/tädi (kuidas võtta) on puuetega, hakkab kolmeaastaselt kõndima ja kuueselt ütleb esimese sõna. (Raamatu jooksul Asger justkui “tapab” ta, ma saan aru, et ehmatab teda mingi koera peaga niivõrd, et too siis lõpuks sureb. Aga selleni lugedes ei jõudnudki)

No ja järjest ja järjest selliseid tõepoolest vastikuid lugusid (see lapsi piinav õpetaja oli eriti vastumeelne), mida nähtavasti kokkuvõtlikult peetaksegi grotseskseteks ja lõbusateks lugudeks. Minu arust väga klassikaline kontsentreeritud skandinaavia tänapäevane kirjandus. Peab olema “pennalismi”, kiusamist, masendust, kehavedelikke, masendust…. Viimasel ajal on ka “suurte juttude aeg” tagasi – seega seda kõike pikemalt kui mõnikümmend aastat tagasi….? Seetõttu arvangi pigem samuti nagu üks minu jaoks tundmatu ingliskeelne blogija/kommenteerija:

The first half of the book was just baffling—Ramsland seemed a devout student of surreal humor, with its reliance on non sequitur events and bizarre situations. Asger’s father who spent his childhood filling his unusually large ears with mud, snails and rotting matter to try to make them shrink; babies being born down…well…into a privy; children tricking their grandfather into drinking glasses of urine; kids who can hear the dead; and so on. I like my Absurd either meaningful or funny. It was too dark to be funny and I wasn’t able to piece together meaning.
The second part of the book began to take on more of the outline of a tragedy as three generations of a dysfunctional family wrestled through class struggles, marital struggles and generational struggles. It finally pulled together as Asger and his sister come to terms with their family.
For me, it was too little, too late—given the raves, I guess I just am not wired to understand this type of book.

Seega, R. – no offence. Tõesti paistab, et juba viimase aja hitt ja kuulus raamat, lihtsalt minu maitse on jälle erinev. Ehk veidi adekvaatsem ingliskeelne kokkuvõte/retsensioon on siin. Rootsi päevalehtede retsensioonid meenutavad alati pigem sisukokkuvõtteid/-tõlgendusi. Näiteks ma ei saa aru, mida mõtleb järgmine retsenseerija selle all:

Det är en släktkrönika berättade i sagoform, som historier så ofta blir när de berättas vidare från generation till generation. Det skulle alldeles för lätt kunnat gå till överdrift och bli en sliskig liten bagatell, men, och på den här punkten skiljer Ramsland ut sig från mängden av yngre prosaberättare, den räddas av all den smuts som genomsyrar boken. Allt som kommer i familjens väg är smutsigt, fult och mer eller mindre äckligt.

Et ses suhtes ei ole Ramsland nagu teised – tema raamatu päästab see, et selles on palju … räpast (?)…. No millise raamatu selline asi küll päästab….

PS. Selgus, et raamat on välja antud ka eesti keeles.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Miks ma jätsin pooleli Morten Ramslandi “Hundhuvud”-i (“Hundehoved”) on saanud ühe vastuse

  1. ritsik ütles:

    Iik, tundub jõle. Ma näiteks pole suutnud lugeda Gulliveri reise, mida ju ka lõbusaks seikluslikuks raamatuks peetakse. Mu meelest puhas perverssus …
    Aga Angela tuhk mulle meeldis. Sama autori Koolmeister on selline positiivsem lugu, seda julgen soovitada.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s