3. Ingmar Bergman “Sügissonaat”

Täiesti juhuslikult haarasin õhtul kätte selle lühikese brošüürilaadse raamatu. Olen ju filmi näinud (vist ühe korra?) ja lõike filmist. Pilte filmist. Ma mäletan, et oli justkui depressiivne ja et selle tütre osatäitja mulle kahjuks üldse ei meeldinud (Liv Ullman?). Tekstina lugedes oli aga taas NIIVÕRD HEA ELAMUS. Kuidagi meenub, kuidas me 93ndal Fiesti ajal Pärnus võõrastemajas üksteisele ette lugesime Bergmani Stseenid ühest abielust – samavõrra mõnus, elulähedane, ilus, aga kurb dialoog. Paratamatud vääritimõistmised ja süütunded, millele ehitatakse kaks niivõrd erinevat tõlgendust samale elule. Nojah, olgem ausad, et ka see mängis oma rolli, et oli justkui taaskohtumine Käbi Lareteiga (sest ema tegelaskuju oli ju temast inspireeritud), aga täiesti teises võtmes. Või pigem … osaliselt teises.

Sisu on ju napp: ema Charlotte tuleb peale oma pikaajalise sõbra ja elukaaslase Leonardo surma külla tütrele Rootsi maapansionaati, kuna tütar Eva on ta külla kutsunud (peale seitsmeaastast vaheaega). Algus on imeilus. Siis ehmatab äkki Charlotte’i monoloog, kui ta on tuppa üksi jäänud. Dialoogid on ikkagi vägagi ilusad, kuigi tundub, et mingi osa neist peaks siis olema (vähemasti Charlotte’i poolelt) näideldud, võlts. Ometi saabub teemaarendus ja tipp-punktis räägivad ema ja tütar suud puhtaks. Tütre süütunne sellepärast, et ema ei ole ühegi asjaga tema juures rahul olnud… Ema süütunne selletõttu, et ta pole osanud oma tundeid väljendada ega ausalt öeldes ka mitte eriti tunda…. Sellise elu hammasrataste vahele jäänud teine tütar, haige Helena, kes elab Eva juures.

Ja muusikateose (ehk nt sonaadi) ülesehitus vaikse sissejuhatusega ja samal teemal lõpetamisega (Viktor vaatab, kuidas Eva emale kirja kirjutab).

Kõige kuulsam stseen (minu arvates muidugi, kuna seda olen korduvalt igasugustes kokkuvõtvates filmides näinud) – aga rikub kuidagi kogu muljet raamatust. Tekstina meeldis mulle mitu korda rohkem… Nagu öeldud – Liv Ullman on minu arvates liiga äpuks tehtud, Ingrid Bergman aga liiga rangeks…

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 Responses to 3. Ingmar Bergman “Sügissonaat”

  1. Danzumees ütles:

    Draamateatri lavaversioon sellest on ka VÄGA õnnestunud! Kui saad võimaluse, haara kindlasti kinni! Mingid olulised rõhud olid väga paigas! Ja Ülle Kaljuste teeb superrolli emana!

    Kas Sa Tikkanen-i “Sajandi armastuslugu” oled lugenud? Ja teisi Tikkaneni raamatuid. Kahtlustan, et Sinulegi võiks meeldida…

  2. sehkendaja ütles:

    Ma lugesin järelsõna Ülev Aaloelt, seal oli justkui kirjas, et Bergman oli väga ettevaatlik nende tekstide lavaletoomisega, mis ei olnud teatrile kirjutatud. Alles surma eel andis esmakordselt loa Helsingi teatrile ja eks peale ta surma on järjest neid lubasid saadud…. Mul on tunne, et pigem hoiaks seda teksti enda lavastusena peas. Kuulaks vaid õigeid muusikaid juurde.

    Tikkaneni raamatust olin ka enne kuulnud/õppinud. Mulle tundus liialt depressiivne. Sinu kirjeldust lugedes tundus ka ikkagi masendav – mh elu alkohooliku kõrval. Kirjandusest justkui ei tahaks sellist asja. … Ma ei julge vist ikka lugeda.

  3. Pingback: Ingmar Bergman „Sügissonaat“ | nõudmiseni

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s