4. Yasunari Kawabata “Lumine maa” (LR 1989)

Selle raamatu laenutasin rampsist täiesti juhuslikult (ma usun, et otsariiulist, kuhu pannakse välja mingi suvaline soovitusvalik). Ja vaatamata sellele, et tegemist on ju lausa brošüüriga, läks üllatavalt kaua aega lugemiseks (eks veidi ka töö tõttu). 92 lehekülge – aga tänapäeval tehtaks sellisest mahust kena paksukaaneline raamat, kus iga peatükk algab uuelt lehelt, mitte vaevumärgatava vahelõiguga.

Kui ma alustasin, tundus äärmiselt armas raamat – rongisõit, imelised vaated, tütarlapse (Yoko) silmade peegeldused rongiaknalt, silmad jne. Siis mägihotellis kohtumine geishaga (kes algul vist isegi ei olnud geisha). Tegevus kui selline saigi otsa. Sest edasine koosneski kohtumistest Komakoga – vahepeal käis mees linnas (Tokyos), aga tuli kord veel tagasi. Raamat lõpeb tulekahjuga, kus kannatajaid (esmapilgul) ei ole, kuid lõpuks hüppab Yoko aknast alla ja sureb – Komako haarab ta elutu keha sülle ja kõnnib sellega (kuhugi).

Põhimõtteliselt võib öelda, et “igav raamat”. Aga teisest küljest on selles raamatus ikkagi mingi võlu. (Oleks ma korraga läbi lugenud, oleks see tunne tugevam ja selgem). Võlu seisneb minu arvates selles, mida mina olen hakanud pidama “jaapanlikkuseks” (aga mis se jaapanlus tegelikult on, kes teab…). Esiteks kuidagi reserveeritud ja mitte kuigi aktiivsed inimesed (st. ma ei taha öelda apaatsed, seetõttu ütlesin “mitte kuigi aktiivsed”). Sisu jääb mingi loori taha – ja jääb kuni lõpuni. Mis siis oli Yukio, Yoko ja Komako lugu, võib ainult aimata. Peategelane on Shimamura (mees Tokyost) ja teised tema justkui peaks midagi Komako-Yoko ja Yukio loost aimama…. aga ei saa lõpuni aru.

Raamatu kokkuvõttes kirjutatakse:

«Lumine maa» on väga lüüriline teos, milles on tunda kirjaniku taidurlikku stiilimeelt. See on napi süžee ja väheste tegelastega romaan geisha Komako ja linlase Shimamura armastusest lumise maa taustal. Loodus ei ole romaanis sugugi kõrvaline ega teisejärguline, vaid moodustab tegelaste tundemaailmaga orgaanilise terviku. Juhtides tegelaste tundeid samavõrd või isegi suuremal määral kui tegelased ise, omandab loodus teoses muinasjutulise sügavuse.

Minu üllatuseks on samalt autorilt juba ammu välja antud veel eestikeelseid tõlkeid.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 4. Yasunari Kawabata “Lumine maa” (LR 1989)

  1. Danzumees ütles:

    Lugesin ka just läbi ja meeldis väga. Just see aeglus ning kultuuride erinevus.
    Ja tegelikult sisu. Näiliselt ei juhu palju midagi, aga ridade vahel on nii palju kirjas.
    Muideks, mul läks ka millegipäras kaua lugemiseks ajalises mõttes. Võibolla see tekst oli kuidagi tihedam…

  2. sehkendaja ütles:

    Nõus. Aga kultuuride erinevus ongi vist liiga erinev, et päris südamesse saaks minna. Kas sa Kuldset templit oled lugenud? Seal oli ka sedamoodi – ma jätsingi lõpuks lausa pooleli.
    Ja tore, et kommenteerisid, oled viimasel ajal täiesti ära kadunud 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s