6. David Benioff “Varaste linn”

Sel aastal (pigem “sel talvel”, aga eelmisel aastal) valisin selle raamatu R-le sünnipäevakingiks. Nüüd sain ise ka lugeda ja tundub, et selle aasta valik on päris hea. Raamat Leningradi blokaadist. Minu arvates toimus enamik sündmusi küll väljaspool piiramisrõngast, aga peamine telg oli muidugi blokaad. Ja kuna tegemist on ameerika kirjanikuga (filmistsenaristiga), siis on kogu raamatu kohal veidi sellist “meelelahutuslikku” hõngu ja paatost ei ole. Nähtavast just seeläbi on raamat ehitatud kohati groteskile, siin on isegi meelelahutuslikku dialoogi. Samas annab aga taas edasi sõja mõttetust. Ükskõik, kelle poolel sa sõdid või kelle poolele sa satud.

Selles raamatus on põhimõtteliselt kõike: esiteks raamistik sellest, kuidas kirjanik kord diktofoniga vanaisa juurde läheb ja esimest korda elus räägib tema pagulasest vanaisa talle sellest, mis ta sõja ajal tegi. Blokaadist. Sellega antakse raamatule nagu tõestisündinud loo pitser. Samas ütleb vanaisa, kui kirjanik pisiasju küsima hakkab: “Sa oled kirjanik, mõtle juurde!” Ja seega muutub kogu loo seikluslik pool jälle fiktsiooniks (või küsimuseks – palju sellest tõsi võiks olla?).

See on raamat sõprusest. Noore mehe arengust. Armastusest (platoonilisel ja sissejuhataval viisil). No ja sõjast.

Nüüd siis veidi sisust (ei tasu siit lugeda, kui raamatulugemine plaanis) – nimelt satuvad 17-aaste Lev ja tudeng/desertöör Kolja ühel ööl blokaadi ajal Krestõ vanglasse ja pääsevad ime läbi eluga, kuna polkovnik annab neile ülesande leida oma ilusa priske (blokaadiaja mõistes) tütre pulmatordi jaoks 12 muna – neljapäevaks. Nad asuvad teele ja see teekond peegeldab siis ümbrust – blokaadiaeset Leningradi, hirmu, nälga, surma… Siis murravad nad linnas välja (polkovnikult saadud kiri aitab vene sõjalisest kaitsest pääsemisel) ja jätkavad teed väljaspool piiramisrõngast. Eks edasi läheb järjest seikluslikumaks, kusjuures juures on ikka surm ja õudused, põgenemine ja vangid. Kui neil siis ilmvõimatu kombinatsiooniga õnnestub lõpuks 12 munaga sakslaste juurest põgenema pääseda. Linnale lähenedes avatakse nende pihta tuli – omad. Eksitus lahendatakse küll kiiresti, aga bravuurne Kolja on pihta saanud ning sureb (vaat ameerika stsenaariumi puhul oleks vähemasti lootnud “täielikule õnnelikule lõpule” – see on ju nende monopol! Kuigi ega muus osas järgis kenasti õnneliku lõpu joont).

Mõned näited tsitaatide näol:

“Nad on lollid,” ütles Kolja, […] “Sakslased. Nad peavad ennast nii tõhusaks – kõigi aegade vägevaim sõjamasin. Aga kui ajalukku vaadata ja raamatuid lugeda, siis parimad vallutajad jätsid oma vaenlastele alati taganemistee. Sa võisid Tšingis-Khaani vasti võidelda ja lasta endal pea maha raiuda või alistuda ja talle makse maksta. See on lihtne valik. Sakslastega võid sa võidelda ja surma saada või alla anda ja surma saada. Nad oleksid võinud poole sellest riigist teise poole vastu ässitada, aga nad pole kavalad; nad ei mõista vene hinge, nad põletavad kõik lihtsalt maha.” (lk. 119, tõlk. KristjanJaak Kangur)

Ljovale (ehk siis peategelane Levile) hakkab kangesti meeldima snaiper Vera, kellega nad pool raamatut koos tegutsevad/põgenevad. Aga Ljova on noor ja kogenematu ja ei oska kuidagi asjakohaselt tüdrukuga juttu ajada. Kord “small talki” väljendeid kasutades (ca “Sa oled Arhangelskist – seal on kindlasti külm”) arutleb ta endamisi:

Tema vastamatuse vaikuses kaalusin võimalust, et olen väga igav inimene. Vaid igav inimene pomiseks ju nii mõttetust tühjast-tähjast. Kui talus kasvanud suurepärane siga terve elu vene keelt õpiks ja viimaks selles vilununa esimese asjana minu sõnu kuuleks, mõtleks ta, miks ta on oma elu parimad aastad raisku lasknud, selle asemel et mudas püherdada ja koos teiste juhmide elajatega rokka larpida. (lk. 206)

Minu poolt küll soe soovitus. Paistab, et paljude teistegi poolt – Teet Kallas Ekspressis, Aleksejev Varraku blogis (muidugi reserveeritumalt, kuna iga ollivuudi säga ei saa kohe piiritult kiita ka), Õhtulehe raamatublogi, Valner Valme Postimehes.

Panen siia ka intervjuu autoriga, aga vbolla pole mõtet seda enne lugemist vaadata – just selleks, et vältida eelarvamusi lugemisel, et kirjanikuks on ilueedist (no kui peenelt on lokid säätud!) ollivuudi filmide stsenarist🙂. (Samas minupoolne eelarvamus – kas kirjanikud peavad siis olema boheemlaslikud räpakotid, onju?)

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s