9. Andrei Hvostov “Võõrad lood”

Kursusel käies tekkis Hvostovi vastu lausa suur huvi – kuidas kellegi nii tarkade väljaütlemiste peale enamus kuulajaskonnast pöördesse läks? See tundus intrigeeriv. Aga ma ei saa kaasa rääkida, kui ma ei ole Hvostovilt tegelikkuses midagi lugenud. Seega laenutasin esmalt Võõrad lood. Seda enam, et lugude avaldamise ja lõpliku kokkupanemise ajendiks said kuuldavasti 2007. aasta aprillisündmused, mil minagi väga kuri olin. Riigi peale.

Näen ka netist, et selle raamatu ümber on palju kära ja arutelu, mistõttu ma pigem panen enne kirja, mida ise mõtlen ja siis alles loen teiste kohta. Näiteks Vaapo Vaher on asja Loomingus kokku võtnud sedasi:

Hvostov on vintske praetükk meie piimahammastega kriitikute tarvis. Ent iseäranis irriteeriv on ta eestluse sakraalsema või rahvusegoistlikuma serva jaoks. Kätšiks pidi minema ja pisut kähmlust oli ka, küll veidi bar­baarsel kombel. Raamatu kohta võttis „Sirbis” sõna Ülo Mattheus oma tavapärases häälestuses, käsitledes Hvostovi kui nähtust mitte üksnes „Võõ­raste lugude” najal, vaid veidi avaramalt. Selle peale lendas Mattheu­sele kullina turja Marek Tamm, kes surus rahvuslase nina kui kas­si­pojal pissi sisse, kuulutades, et Mattheuse loo pärast olevat ikka „vä­ga piinlik”. Minus tärkas küsimusi. Kellel on piinlik? Tammel? Kelle ees? Hvostovi ees? Miks Tammel? On ta Mattheuse mõtete eest vastutav? Kas Hvostovi tuleb kuidagi iseäraliselt kohelda? Miks Mattheuse suu peab lukku jääma? Tamm, kõigiti arukas tüüp, erudeeritud pealegi, pida­nuks ju mõistma, et tegu polnud personaalse „Mattheuse juhtumiga”, nagu ta intsidenti nimetas. Hvostovi tekstides aimab küüneviha ja suhtub neisse see­tõttu eelarvamusega väga palju eestlasi. Tamm võinuks disku­teerivalt suhelda, mitte põlvega munadesse äsada.

Ja esiteks tahaks öelda, et väga huvitav lähenemine, väga haritud taust. Võib-olla ma lootsin, et need lood on sisuliselt kuidagi rohkem üksteisega ühenduses, aga põhiliseks ühendavaks teljeks jäi vist siiski pigem Sinimägede kant geograafilises mõttes – isegi kui kolm esimest lugu olid seostatavad ühe motiivi ümber (Sinimägede lahing II maailmasõjas), siis viimane (Must jõgi), käsitles küll sama geograafilist piirkonda, aga 17. sajandi lõpul ja 18. sajandi esimesel aastatel (Mustjõe küla hävitamisest). Mis samas annabki tõlgendamise jaoks teised raamid ja ei tegele pelgalt II MS-ga.

Ja kui olen kuulnud Hvostovi kohta öeldavat, et ta on pigem ajakirjanik ja tema stiil ajakirjanduslik…. siis andke andeks, selle raamatu varal ei saa öelda, et ta väga teistest eesti kirjanikest eristuks (no kindlasti mõnest siiski, aga Väga Suur Osa tänapäeva autoritest – ja ka kiidetud autoritest – kirjutab veelgi igavama ja kuivema stiiliga. No Tammsaarega ma ei kavatsegi võrrelda, aga on teisi kaasaegseid, kellega küll. Ja siis on veel üks punt, kes kirjutab küll kangesti kirjanduslikult, aga sisu või mingit esteetilist tervikut ei tulegi kokku, vaid ongi üks Uhke Stiil). Ses suhtes – ei väida, et oli mingi kange stiiliraamat, aga ei erinenud ses suhtes ka paljudest teistest.

Esimese loo, Kommunisti puhul, oli mul selline tunne, et nojah, ahah, selline lugu siis. Ja Vetemaa Monument hakkas vaikselt meenuma. Sisu selles, et noor tibi Muza suunatakse peale õpinguid filmiinstituudis Tallinnasse, kus ta oma erialaga eriti töötada ei saa, vaid peab olema tootmiskoondis Majak’i kultuuritöötaja, peagi ka noor kommunistliku kasvatustöö läbiviija. Või noh, sinnapoole. Kuidas siis aga saabub perestroika ja ta ei saa enam asjadest hästi aru. Samas on asja juures siiski tähelepanuväärne, et tegemist ei olegi mingi hullu parteilasega – lihtsalt ta ei saa enam aru, kuidas äkki kord nii käest ära läheb. Sellele lisada veel taust – ja suudadki end peategelase kingadesse asetada. Ei saa öelda, et see oleks olnud väga revolutsiooniline novell, aga siiski sümpaatne seoses selle üldise ja ühendava motiivi läbi – et meie seas on inimesi, kellest ei olegi nii raske aru saada, vaadates, kuidas ühe või teise seisukohani on jõutud. (See peaks tähendama, et võiksime kasvatada tolerantsi ja mõistmist, mis viiks inimeste heaolutundele ja lõpuks “integreerumisele”. Ei pea kogu aeg vastanduma ja igaühte surmapattudes süüdistama).

Teises loos (Sinised mäed, I) keerleb jutustus tubli venelasest tütarlapse Julia ümber, kes sünnib ja kasvab Sillamäel. Edasi on antud võidupäevaaegset olustikku – pidused mehed, pead parandavad mehed juba 9. mai hommikul, siis protsessioon Sinimägedele, piknik jms. Muidugi on joomarlust kontrasteeritud selle üleva pidulikkusetundega, mis on lastel pidulikul päeval (ja mis meilgi omal ajal kevadpühade ajal tekkis – see pidulik elevus! Valged põlvikud). Kontrast filmides nähtud kangelaste ja kohalike veteranide San Sanõtši ja Pal Palõtši vahel. Kus kogu pidulik päev tipneb sellega, et sõbra purjus isa on sõbra väikse kassipoja ukse vahele virutanud, nii et sellel on soolikad väljas, aga ei sure – lapsed peavad ise kassile halastussurma kinkima….

Seega pajatatakse kaht esimest lugu venelaste silmade läbi. Kolmas lugu (Sinised mäed, II) käsitleb aga justnimelt Sinimägedel “võidelnud” tankistide jutustust – põhinevat see suures osas Otto Cariuse memuaaridel (hiljaaegu ka avaldatud, Mati lausa imestas, kui ma talle äkki selle raamatu ostsin – et harjumatult asjakohane raamatuvalik minusuguselt temale). Näeme asju sakslaste poolelt, kuid pigem siiski sõdija poolelt – sõda on alati üks rist ja viletsus, kõik passivad ühtviisi poris. Kui esimeses loos ühe tehasetöötaja-veterani jutust tuli välja, et Sinimägedel venelaste poolel võideldes ei olnud mingit kangelaslikkust (lihtsalt sakslaste Tiigrid olid niivõrd tugevad tankid), siis sellest jutust on näha, et ka sakslased kügelesid oma tankides suhteliselt suures vaevas jms.

Neljas lugu, Must jõgi, viib meid aga, nagu öeldud, hoopis 17. sajandisse. Siin on kokku kolm jutustajat – esiteks sakslasest pastor Jacob Gnospelius (Vaivara kihelkond, 1698), siis vanausuliste nastavnik Pafnuti (1700) ja lõpuks kasakate polkovnik Moissei Murzjonok (1702). Minu jaoks enneolematult põnev käsitlus, põnev vaatenurkade esitlemine. Oleme kunagi pähe tagunud erinevaid katekismusi, grammatikaid, esimesi eestikeelseid piiblitõlkeid ja nende autoreid (mul oli ülikooli ajal selline aine nagu Eesti kirjakeele ajalugu ja seal tuupisime me sõna otseses mõttes kõik need aastaarvud ja mehed pähe – tekste kahjuks kuigi palju ei lugenud, sisulises mõttes. See ei olnud ka tolle aine tagamõte ehk…). Nüüd oleme äkki paistatud ühe mehe juttu sisse – ajalooallikas, mis kõneleb suhteliselt arusaadavas ja tänapäevases kõnes – jutustaja (Jacob Gnospelius) selgitab, milline nägemus tal asjadest ja usuküsimustest on. Esiteks muidugi sakslasest pastor, kes kirjeldab olukorda piirkonnas ja läheb kohtuma ka Mustjõe külas elavate vanausulistega, et nende arusaamu endale selgemaks teha. Tema liig mõistuspärane lähenemine usule ei võimalda aga vanake nastavnik Pafnutist aru saada. Teises osas kirjeldab Pafnut ise oma usu ajalugu (just aasta tagasi tegi kolleeg meile tutvustuse Eestis elavate venelaste päritolu kohta ning selgitas vanausuliste ja “uuema usu” praktiseerijate suurt tüliõuna – kas rist lüüakse ette kahe või kolme sõrmega?, poluvernikutest rääkis ka), vestlust sakslasest pastoriga, maailmalõpu arvutustest (1669. a – antikristuse tulek, 1702 – maailmalõpp) jms. Viimaks aga see väepealik, kes on tülpinud sõjast ja ei mõista, miks võivad mingid ülbed moskalid teda, kasakat, käsutada ja siia, Rootsi aladele, sõtta saata. Kuni lõpuks selleni, mis viis nad Mustjõele küla hävitama (põhiliselt ikka võimalus saada veidikenegi toidumoona ja muud vara – moskalid ei tulnud vist selle peale, et sõdalastel ja nende hobustel läheb ka toitu tarvis….). Kes millist usku või keda kummardab – tal pohhui.

Esiteks siis põnev sünkroonne ajalookäsitlus, pigem mõtteviiside käsitlus (paljuski, kaks esimest jutustajat küll). Teiseks ikka humaanne alatoon, mis näitab, et ükski rahvus ei loe, kui tulevad sõjad – need on ikka mõttetud ja hävitavad, idee, mille pärast sõditakse, alati ettekääne. Ja nagu Hvostov vist ise on öelnud – Eesti ajalugu saab kirjutada ka ilma eestlasteta – ja kahtlemata on põnevad käsitlused teistest vaatenurkadest. Kusjuures rüüsteretkede sihtmärgiks ei olegi sageli eestlased ise, vaid nt. venelased või vale usk.

Kokkuvõtteks – ma olen rahul, et selle raamat läbi sain – et olen lugenud, kuigi lugemise ajal oli tõtt tunnistades kohati raske. Pigem on tegemist raamatuga, mida suudavad paremini lugeda nt. mehed või inimesed, kes on harjunud ajalooraamatuid või faktitihedaid tekste lugema. Mitte, et siin faktid nii põhilised oleksid – lihtsalt mul tahtis mõte korduvalt ikka lendu minna, kui lugesin tankistidest või sõjakirjeldustest. Samas arvan, et poistele/meestele võiksid need osad just eriti põnevad olla. (Seega ei peaks nemad jälle esimese jutu juures ära ehmuma – see oli suhteliselt mittemidagiütlev ja klassikaline. Ometi andis oma juhtnööri järgmise loo lugemiseks kätte. Nii nad kõik – igas loos on juba ettevalmistus järgmiseks. Ka Mustjõe küla kadumine oli eelmisest jutust teada – mis sest, et teine ajastu).

Teiseks olen ma tõesti imponeeritud sellest erudeeritusest, millega (just eriti see viimane) lugu on kirja pandud. Veelgi rohkem meeldib mulle, et seda kõike suudab teha (algselt) hoopis teisest rahvusest inimene.* Hvostovi-suguste tõttu (ja neid on ju järjest juurde tekkimas) peaks meiegi keelde tekkima mõiste eestimaalased (eestlaste asemel) nagu Soomes on soomlased ja soomemaalased (finnar vs finländare – arusaadavatel põhjustel rootsikeelne versioon). Sest Eesti on nende kodumaa samamoodi nagu meil – nad on siin sündinud, kasvanud, aitavad elu edasi viia. Ja ometi on inimesi, kes rahumeeles võivad küsida: “Mis ta tahab nii kangesti olla siis üks Meist?” ja “Ta on ju ideoloog, ahaa! Ta ise tunnistas üles!” Kas meil on ideoloogi mõiste ajusagaras nii kindlal kohal, et ei suuda arugi saada, et ideoloogiaid on mitmeid? Aprillirahutustega pannakse kohe ühte patta – aga minu arusaamist mööda hoopis vale nurga alt. Aprillirahutused olid samamoodi suhteliselt mõttetud rahutused üksikisikute koha pealt, kõik oli juhuslik – ja taustal olid riigijuhtidel või õhutajatel mingid oma asjad ajada.

Muide, raamat on pühendatud “Rootsis sündinud ja Ameerikas kasvanud THI-le” – omajagu kirjanduslikku irooniat on selles. Minu arust mitte just niivõrd isiklikus plaanis presidenti solvata, kuivõrd selles paradoksis.

LindaKaljundi Vikerkaares

Ants Juske Päevalehes

ja ohtralt lingitud asjakohaseid artikleid teksti sees, ka Matteuse ja Tamme omad.

* Peale Sillamäe passiooni lugemist pean oma arvamust selle kohta muutma – ta on siiski igatpidi eestlane minu arusaamise järgi. Mitte vaid eestimaalane, vaid ikka eestlane mis eestlane. Kui sellel on tähtsust.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s