Uinuv kaunitar

Käisime eile jälle Hildaga kahekesi tantsuetendust vaatamas. Ja väga sobivalt oli jälle klassikaline ballett, palju ilusaid riideid,* ohtralt klassikalisi poose ja tantsuvõtteid  ja – mis mulle endale kõige rohkem meeldis – hästi huvitav ja ilus lavakujundus või kunstnikulahendus üldse. Ühtegi sellist “pisarakakkujat” päris ei olnud – muusika oli kuidagi ühetaolisem ja ühtlasem. Samas väga hästi tantsisid ja täielik esteetiline elamus. Kui Vanemuise kodulehelt pilte vaatan, näen, et tegelaskujud on ka kohati “osi vahetanud” – minule meeldis just väga eilne lahendus. Aurorat (naispeaosalist) tantsis Nashua Mironova, tõeline kaunitar igas mõttes. (Enne etendust lugesin vististi kavalehelt ainult eesnime ja pidasin ristiema esialgu Auroraks, kuna ristiema mängis jaapanlanna Saori Nagata. Ka väga nõtke, väike ja graatsiline. Aga paistab, et Nashua ongi Egiptuses sündinud hoopis ja äkki pärineb perekonnanimi hoopis Carabossky tegelaskuju kehastanud Ilja Mironovilt?🙂 Tema pälvis ka väga suure aplausi). Takuya Sumitomo mängis eilses etenduses teise vaatuse peategelast/noormeest – paistab aga, et nad on selles rollis vaheldumisi poisikeselikuma olekuga Steven Melendeziga. Samamoodi vastavalt sellele vahetavad nad ka Sinilinnu osa ja minule meeldis just, kui viimane oma veidi eksootilise välimusega ja sinises riietuses tantsis esimeses vaatuses Sinilindu. Ja noormehe osasse sobiski minu arust paremini Takuya Sumomito. (Vanemuise kodulehelt ja kavalehelt lugedes paistab, et esimene valik on neil siiski Hayley Blackburn ja Steven Mendez peategelaste osadesse).**

Kunstnikulahenduste juures meeldis mulle juba etenduse alguses klassikaline kuurortlinna suvitusmõisa kujutamine. Muidu suhteliselt realistlikult ja puha, aga perspektiivis, justkui vaataksin lähedalt ja alt. Teises vaatuses tõusid “seinad” üles ja jäi mulje samast majast seestpoolt, sedapuhku siis 100 aastat hiljem. Huvitavalt oli lahendatud see ämblikuvõrkudes toa kujutlemine läbi ees rippuval suitsuriidel kujutletud ämblikuvõrgustikuga (sellise abstraktsega, mitte nii, nagu kirjutades mulje jääb). Väga põnevalt oli edasi antud see, et noormees jälgib saja-aasta taguseid sündmusi filmilindilt – teise vaatuse kolmas pilt algas veel ühe kihi kadumisega üles ja mõne lisandusega alla – aga tegelased tulid justkui mustvalgelt ja valgus väreles nagu vanas filmis. Kuniks see värelus kadus, noormees elas pidusaali täielikult sisse. Osaliste riided olid aga must-valged. Ka Aurora, kel oli muidu punane särp ja rinnamärk, kandis nüüd samasuguseid musti. Põnevalt oli edasi antud ka kogu kontseptsioon aja muutumisest 100 aastat (jälle ees projitseeritava ajalehepildiga). Kellele see kunstnikutöö au aga läheb? Kunstnik Bo-Ruben Hedwall (Rootsi), kostüümikunstnik oli Emma Gauffin (Rootsi), valguskujundaja Tõnu Eimra. Koos oli hea tervik.

Vanemuise ballett on ikka üks paremaid näiteid heast rahvusvahelisest meeskonnast ja koostööst Eestis. Milline tulemus just tänu erinevatele päritoludele (nii tantsijad kui kunstnikud)!

* Pildilt vaadates jääb mulje, et ei ole klassikalised balletiriided. Ja tõesti, teise vaatuse tegevus toimus ju 100 aastat hiljem🙂, kuigi enamus sellest siiski 100 aasta taguste varjude-inimestega.

** Istusime sel korral kolmandas reas, mistõttu nägin ka artistide nägusid🙂

This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s