12. Andrei Hvostov “Henrik” (LR 2006/20)

Laenutasin viimasel korral mitu Hvostovi, muuhulgas ka selle. Ja kuni eilseni ei olnud isegi kindel, kas ikka loen läbi. (Muide, nii tuttava värvikombinatsiooniga aastakäik, et uurisin puha riiulist järgi – mul on endal ka selle aastakäigu numbreid. Küsimus on, kas ma olen selle kuhugi Mati raamatuhunnikusse ära andnud või tõesti alustasingi tellimist alles poole 2006. pealt…? Vist küll.)

Igatahes väga huvitav ja värskendav lugemine, eriti soovitaks ajalooõpetajatele ( ;)) – kuigi mulle tundub, et seda ajastut käsitletakse koolides nooremas astmes ja neile ei pakuks jälle näidend ehk sedavõrd huvi. Hvostov on ise eessõnaks kirjutanud, et see raamat on mõeldud lugemiseks, mitte näitlemiseks. Samas on ta lisanud, et kui kellelgi on soovi lavastada, on ta nõus täiendusi ja parandusi tegema (ise). Lugedes aga tundus, et oleks päris hõlbus lavastada 🙂 (Vadi näidendeid lugedes jäi nt. tõesti väga sügavalt vaevama mõte, et kahju, et neid nii absurdse ja huvitavana lavale panna ei saa – jaapani multika saaks neist :)). Inspiratsiooniks oli üks lühivorm Ekspressile, mida tahtis pikemalt lahti kirjutada.

Niisiis on peategelaseks “Läti Henrik” ehk piiskopi preester ja tõlk 13. sajandist, Segebergi kloostri vennaskonnast. Natuke räägib oma ajast, algul on noor, hiljem vana rauk. Vahepeal külastavad teda 21. sajandi tegelased tänapäevasest Eestist: Saunamees (“mitmekülgne vaimuinimene”, kes oleks taht isegi Rehepapi psedonüümi kasutada, aga üks postmodernistlik kirjanik olla selle nime ära lörtsinud), presidendi kõnekirjutaja, Arheoloog (feministlike vaadetega teadustedoktor, muinasühiskonna uurija) ja Taarausuline (paras hull, “muinasusu rekonstrueerija”). Lisaks mõned tegelaskujud ka 13. sajandist, kes oma vaatenurga pakuvad: Saarlane (=mere- ja randröövel), Bertold (Mõõgavendade Ordu Võnnu konvendi pealik) ja … Neitsi Maarja, kes püüab ennast vastavalt Henriku palvele muuta, aga lõpuks ei saa aru, mille poole siis palvetatakse. (Maarja on soovide valingu all kössi tõmbunud, ta ei tea enam, millist välimust võtta, kas olla ema, toitja, pruut, hävitaja, kättemaksja või kes. lk. 39 Selle läbi on antud uus tähendus eestlaste tõlgendusele Eestist kui “Maarjamaast”). 21. sajandi tegelased on stereotüüpsed muidugi. Nagu peab.

Kogu näidend on justkui spekulatsioon, kuidas üks või teine koht kroonikasse sattuda võis, kui palju saab kroonikut usaldada jms. Samas on kroonik ise ka edasi antud osaliselt kui oma aja sinisilmne tüüp (kindlasti on selliste kohta mõni parem käibelolev mõiste, no nt. ladina keeles :)). Meenus mh Remsu Haapsalu tragöödia peategelasest külahull (lihtsameelne), kes andis 1940ndate aastate sündmusi edasi. (Hvostovi Henrik ei ole siiski selline äärmus – jääb usutavuse piiridesse).

Hvostov kirjutab seega lahti mõned tuntumad ja tsiteeritumad kohad Henriku kroonikast, millel paljud tõekspidamised ja arusaamad meie ajaloost põhinevad. Ta spekuleerib, kohati äärmuseni. Näiteks Raikküla kärajatest (Jüri Metssalu ettekande tutvustus). Kuni selleni välja, et tema mõtles Tharapita jumala välja, et Rügeni saare omade ebausule samaväärne vastane, ebajumal, luua. Vestlustes uue aja inimestega tunnistab ta oma võhiklikkust nende ajast – ta ei suuda mõningaid asju mõista, kuna ta ei tea nende ajastut. Katsub leida paralleele oma ajastust ning selle läbi asju enda jaoks mõtestada. Ja rõhutatult on 21. sajandi inimesed oma ajastu viljad, kes teatud punktides kuidagi Henriku maailmapilti mõista ei suuda – kuigi just tema teksti abil seda aega tõlgendavad. See viib Henriku lõpulehekülgedel ahastuseni: “Mina olen need inimesed ja pettekujutelmad loonud!” Ta tunneb vastutust – kirjutades on ta loonud müüdid nendele ja nendest, kes ise ei kirjutanud… (Samas räägib ta muidugi eestlastest, liivlastest, lätlastest, kuralastest, saarlastest, minu arvates liigagi rahvusteadlikest rühmadest. Nojah, kes teab. Ega ta neid rahvus üle ka ei tähtsustanud muidugi, lihtsalt mulle tundus, et rahvuste järgi nimetamine tol ajal….) ValterLang on nt EPLis kirjutanud.

Nojah, tunneks rohkem nii kroonikat ennast kui ajaloolist tausta, oleks veelgi põnevam lugeda. Samas lugemiseks on vaja kriitilist meelt, mida väiksematel koolilastel muidugi vähem. Tore spekulatsioon oli – sellena ka mõeldud.

KristoSiig kirjutab oma bloogis põhjalikumalt, kindlasti soovitan lugeda ka seda.

Intervjuu autoriga teksti sünnist ja tagamaadest EPLis siin.

SimoRunnel kirjutab Sirbis midagi… ma ei teagi, kuidas suhtuda. Et miks peaks siiski Hvostov hakkama eestlastes midagi positiivset välja tooma, kui tema eesmärk ongi asju vaidlustada. Las seda kiitmistööd teevad teised.

Undusk kirjutab Henriku Liivimaa kroonikast kui tekstist siin.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 12. Andrei Hvostov “Henrik” (LR 2006/20)

  1. Raili ütles:

    Kas sa “Mõtteline Eesti”‘t oled lugenud?

  2. sehkendaja ütles:

    Ei ole, kuigi tundub, et nad on omavahel seotud – kriitika järgi. Aga et Mõtteline Eesti oli nagu “tõsisem”. Henrikut saab ka huumoriga võtta.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s