15. Miika Nousiainen “Hallonbåtsflyktingen”/”Vadelmavenepakolainen”

Selle raamatu saatis mulle Ellen. Näeb väga kahtlane välja, kas pole? Lisaks pealt kollane, kirjanik on Miika…. olla naljakas ka veel. (Populärmusik från Vittula meenub). Omal initsiatiivil ei oleks see raamat mulle nähtavasti kätte sattunudki. Nüüd, olles selle läbi lugenud, võin öelda, et tõesti – mingitpidi lausa geniaalne raamat. Samas ju ka… vastumeelne? Kohati väga põnev, siis jälle tundub, et eht-kelmiromaanilikult on justkui liiga palju erinevaid sündmusi reas. Samas mitte siiski liiga palju. (Vittula puhul oli sama asi, liiga palju erinevaid sündmusi – ja teisi ei paistnud see häirivatki. Ma ise olen selline “ühe pika jutustuse” inimene – sellepärast ei meeldi mulle enamasti novellid ja muud lühivormid ka). Ellen hoiatas ka nõmeda lõpu suhtes, seega olin nagu ette valmistunud.

Milles siis seisneb raamatu geniaalsus? Kui Lagerlöf kirjutas kunagi geograafiaõpiku asemel Holgerssoni, siis võiks seda raamatut kasutada rootsi mentaliteedi õpetamiseks – ma usun, et keeleõpetajatele tänuväärne materjal. (Üks vahva teleprogramm oli kunagi ka Rootsis, kus natuke sarnast irooniat pakuti). Originaalis küll soomekeelne, aga minu arvates oli väga hea tõlge (kuigi ma ju ei oska hinnata ses osas). Sisu on nimelt selles, et peategelane/minategelane tunneb, et on sündinud siia ilma vales rahvuses, soomlasena. Tema unelmate rahvuseks on aga hoopis rootslased! Seega peab ta ennast rahvustransvestiidiks. Raamat algab tema jõuluaegse puhkusega Tais, kus kõik endast lugupidavad rootsi keskklassi pered jõule peavad. Filigraanne iroonia – rootslasi taevani ülistades, tulevad samas nende kummalised jooned välja. Teisalt annab selline vaatenurk ka superhea iroonilise pildi soomlaste loomusest – nii selles osas, mis on välja öeldud soomlaste kohta, kui selles osas, mis tuleb välja ridade vahelt.

Raamat on kirja pandud päevikuvormis. Algab 2002. aasta jõulude ajal, lõpeb 2010. aasta aprillis (ja soomeleeksena tuli välja 2007, rootsikeelsena 2009). Seega – mõne kuu pärast justkui ei olekski enam aru saada, et kirjutati tegelikult ajalise ettevaatamisega.Vahel on sissekandeid mitmel järjestikusel päeval või nädala, vahel läheb mitu kuud ilma, et oleks kirjutatud.

Idee poolest jagunebki raamat mitmesse põhilisesse osasse – esiteks siis see osa, kui ta elab veel Soomes, aga tunneb tungivat vajadust rootslaseks muutuda, nende “folkhem”’i ühiskonda kuuluda. Tema ideaalideks on Per Albin Hansson ja Olof Palme. (Ühes kohas nt kirjutab ca “Maja ilma perekonnata on nagu parlament ilma sotsiaaldemokraatideta” :)). See osa on ehk kõige kahtlasem. Põnevam on see, kui ta siiski reaalselt rootslastega kohtub – nt. järgmiste jõulude ajal. (Siis tabab kuurorte tsunami – minategelane ülistab rootslaste käitumist, aga samas kirjeldab, kuidas nad rõõmsalt oma saarel edasi suvitavad – nende saar pääses pigem ehmatusega). Soomes elav Mikko Virtanen on täielik psühh – see selgub justkui igast reast ja on kohati samavõrra vastik lugeda kui Fowlesi Liblikapüüdjat. Siis organiseerib ta endale ideaalsed jõulud Põhja-Rootsis, aga kuna tuleb sekeldusi, põgeneb Stockholmi. Seal kohtub ühe mehega, kes on end mitu korda tulutult tappa üritanud ja kellel elu Rootsis täiega üle viskab. Jõuavad kokkuleppele, et Mikko aitab tal tapmistöö läbi viia, aga enne peab mees (kes on töötu õpetaja) andma talle hariduse rootslusest. See osa on suhteliselt vahva – kuidas nad alguses üürivad läbirääkimistesaali, et koolituse tingimustes läbi rääkida. Kuidas nad korteri sisustavad – üks tuba on klassiruum. Mida Mikko vahetundidel teeb. Millised valikained võtab. Ühe valikainena on nt. Eurovisiooni vaatamine aastal 2006. Rootslasi esindab Carola ja soomlasi… Lordi :). Tõesti – midagi tabavamat andis otsida. Muidugi vihastab Mikko täielikult soomlase kombel ja siis järgmisel hommikul saavad rahus analüüsida, kuidas tegelikult üks korralik rootslane käitub.

Järgmine mõtteline osa raamatust ongi juba siis, kui rootslane on tapetud ja maha maetud. (No on ju tegelikult jälestusväärne….). Järgmised seiklused oma kodukandis, Göteborgis. Hakkab etnoloogina oma “endisi klassikaaslasi” küsitlema (telefoni teel), et uurida, milline oli elu Majorna’s tema lapsepõlve ajal. Küsib erinevaid asju, aga muuhulgas ka seda, kellega sõbrustati ja millised õpetajad olid toredad, millised mitte.

Siis hangib endale võltsdokumentide abil töö IT-alal (“dokumente on lihtsam võltsida kui oma teadmisi” – nimelt on soomlane muidugi ise IT-inimene…:)). Väike sissevaade rootsi töökohta – esimesel päeval kohe demokraatlik hääletus, kuidas kohviraha koguda – kas kastikesse või võtta otse palgast maha? Kuidas “kaotajatele” pakutakse järgmisel päeval psühholoogilist nõustamist. Jne.

Siis läheb elu lausa ideaalselt, leidub naine, abielluvad. (Pulmas kohtub kahjuks oma Soome naabriga, kes on naise nõbu uus peigmees – see tuleb kahjuks pulmade jooksul ära tappa…). Sünnivad kaksikud. Võtab isapuhkuse. Ideaalne elu. Ostavad suuremad eluruumid – oma maja. Kahjuks hakkab Ideaalrootsi veidi lagunema – isegi aiaselts lakkab eksisteerimast ja naabrid panevad signalisatsioone peale…. Võtab kolumnistina ajalehtedes sõna, kord ka televisioonis (seal, kahjuks, on liiga pinges ja loeb üles oma Soome tüüpvastuse: “Peame olema tänulikud oma veteranidele – ilma nendeta ei oleks meil praegu seda elu, mis meil on!” 🙂 Peaminister, “kes ei tea ajaloost kuigi palju”, noogutab takka, kinnitab, et veteranide eripensionide süsteem on valitsusel lähiajal plaanis ellu viia; ja siis ütleb reporter alles, et viimane sõda oli 200 aastat tagasi, veterane on veidi raske leida… DN-s ütleb DanJönsson, et selles kohas oleks võinud valida hea satiiri tee või ohverdada see koht “hullumeelsusele”, kirjanik valinud selle viimase. ). Sõidavad jõuludeks Taisse.

No ja siis tuleb see veidi mõttetu lõpp. Justkui … liialt õpikulaadne. Äkki ilmub politsei, ta võetakse kinni, politseil on kõik teada. Läheb vangi. Kongis kohtub ühe teise kurjategijaga – soomlane Pera! 🙂 No kes muu saakski vangis olla, onju? Siis hakkab alles soomlasi armastama ja laseb end Turku vangi üle viia. Nojah, lõpp vajus tõesti täiesti ära ja lahustas osaliselt selle peene iroonia, mis eespool oli. Ebaühtlaselt, aga siiski.

Seega – soovitan lugeda, kes oskavad rootsi või soome keelt. Kes teab, äkki suudab keegi selle ka eesti keelde panna?

Svenska Dagbladetis kirjutab Elise Karlsson muidugi täiesti kriitikavabalt.

Intervjuu kirjanikuga, rootsi keeles. Teine intervjuu DN-s.

(Panen viisakusest mõne soomekeelse lingi ka, kuigi ma ise kuigi palju süveneda ei viitsi. Aru ju ka ei saa. Helsingin Sanomat. Televisioon.) Danzumees kirjutab ka päris pikalt siin.

2013: ilmus ka eesti keeles. vaarikalaevukesepc3b5genik

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 15. Miika Nousiainen “Hallonbåtsflyktingen”/”Vadelmavenepakolainen”

  1. Danzumees ütles:

    Minule ka meeldis 🙂 Tõesti – nagu õpik rootslaste hingeellu 🙂 Lisaks lahe, et see identiteedivahetamise liin ka sisse on kirjutatud – tõesti nagu “sugupoolt oleks vahetanud” 🙂
    (Ma kirjutan Sulle varsti pikema kirja ka e-mailile. Hetkel Eestis ja nii kiire, et ei ole aega isegi kirju kirjutada…)

  2. sehkendaja ütles:

    No ütle siis nüüd – ma ei viitsi tavaliselt neid sissekandeid lugeda, mis kirjutavad raamatutest või muust, mida ma ei ole lugenud/näinud. No toda ümbrispilti mäletasin eelmisest suvest, aga ma vist väga ei lugenud ka – soomekeelsed viited sees. Nüüd linkisin enda postitusse ka.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s