Sel nädalal potsatas postkasti Andrei Ivanovi raamat, mis sisaldab tegelikult kahte juttu. Tänuväärne, et välja antakse ka Eestis sündinud muukeelsete inimeste tõlkeid.
Minu taani onuke ilmus kõigepealt New Yorgis vene emigrantide ajakirjas Novõi Žurnal (paljud teised olid selle tagasi lükanud) ja on nüüd hiljem ka mingid auhinnad võitnud. Sirbis on selle Eesti auhinna valimise kohta kirjutatud, aga ma ei viitsinud süveneda – aetakse vist juuksekarva lõhki ja loodetakse, et peaks tunnustama neid, keda niigi teatakse juba – ehk siis Dovlatovit. Ahah – Mark Aldanovi nimelisel* võistlusel osutus MTO ühel aastal lõppnimistusse valituks ja Tuhk tunnistati parimaks tööks aasta hiljem. Muidu ei ole veel netist kuigi palju leida, kuna raamat alles ilmus eestikeelsena, eks tuleb oodata (lingin ehk hiljem). Minu taani onukese on tõlkinud Ilona Martson, kes on ka autorit intervjueerinud ja intervjuu on lisatud väljaande lõppu.** Nimelt selgub sellest, et “Tuhk” ilmus tolles emigrantide ajakirjas tublisti toimetatult ja autor kinnitab, et tahab selle kunagi ka originaalis välja anda – ta rõhutab, et ei ole poliitiline autor, vaid tahab tugevate märkide abil rääkida ning tema enda sõnul on teise jutustuse (Tuhk) puhul lausa muutunud selle põhiline olemus. Seetõttu lugesin seda ka pistelisemalt ja mitte nii põhjalikult – ootan siis täisversiooni.
Mõlemad jutud põhinevad autobiograafial: “Autobiograafia on pinnas, millele kirjanik rajab oma väljamõeldiste aedu”. Seega kasutab autor küll teatud sündmusi ja tegelasi päriselust, kuid ehitab nende ümber omaenda kirjandusliku teksti ja ei ole meie asi teada, palju sellest tõele vastab. Keskendun siis pigem esimesele loole – Minu taani onukesele. See räägib, kuidas minategelane saabub Taani (Kopenhaagenisse) oma onu juurde, kes on sinna 1980-ndatel põgenenud. Ja tegelikult avab see tohutult hästi üht tüüpi vene emigrandi (või mistahes emigrandi? kes teab) hingeelu kontrastina nooremale põlvkonnale, kes võtab võõrale maale saabumist vabamalt, leiab sõpru, uurib maailma. Kuidas võõramaa bürokraatia teeb sisserännanud väikesteks, kitsarinnalisteks, kuritegelikeks (siin ei ole mingeid suuri kuritegusid – pigem sellised väikesed pettused ja petuskeemid). Selles suhtes ma ei liigitakski seda raamatut üldse autobiograafilise kirjanduse alla, kuna märgiline pool oli tähtsam ja tugevam – sissevaade inimloomustest ja muutustest. Lisaks muidugi taas ammune tuttav – kontrast taanlaste (=skandinaavide) ja nõukogude inimeste vahel. Kummad olid ajupestud? Aga see on ainult väike detail üldpildis, veidi rohkem ajastuga (nt. 1980/90 vahetusega) seotud.
Tuhk räägib pigem elust Eestis. Eks siia oludesse kantuna on jälle võimalus rahvuslastele hammaste vahele jääda (kui juba Hvostov on jäänud). Siin puudutatakse teadlikku valikut olla vahepealne, “a man in between” (lk. 98), tööturu olukorda ja muud selles vallas teravat. Selles suhtes tahakski toimetamata teksti lugeda – põhiline puudutab (kirjaniku sõnul vähemasti) lahkumist oma armsamast. Tütarlaps jääb rasedaks, tehakse abort, poisile ei ütle keegi midagi. Kuniks tüdruk emigreerub Venemaale. Nendel lehekülgedel on tõeline valu ja pettumus, tõesti. Nooruki kujunemisest, otsingutest, pettumustest. Samas algab raamat: “Meie kodu oli soo serval” – kõlab nagu klassikaline eesti kirjandus ja kogu see soo sümboolika on suhteliselt tugevasti sisse kirjutatud. Sümbolina. Linn.
* M. Aldanovi nim. preemiast siit – “välisvene” kirjanikele jagatav preemia. Emigratsioonis viibivatele justkui.
** Intervjuu on, tõttöelda, veidi hambutu. Umbes, et “kas nii tavalise nimega pole raske läbi lüüa” ja “kus asub Lolland“…. Ühesõnaga – sealt ei saanud suurt midagi teada.
SEHKENDAMINE 