17. Vello Vikerkaar “Pikk jutt, sitt jutt”

Seda raamatut soovitas mulle inimene, kellele oli samuti meeldinud Justin Petrone Minu Eesti (I). Ma seda nüüd väga konkreetselt küll ei jahtinud, aga küsisin sel nädalal raamatukogust sellegipoolest. Ja täna sain juhtumisi ainukese Välis-Eesti kirjanduse osakonda ära peidetud (ja seetõttu välja laenutamata) eksemplari raamatukogust ja lugesin ka ühe jutiga läbi (luban, et viin kohe tagasi ka ja võite teha katset ise laenutada). Ma ei ole Vello Vikerkaare lugusid muidu Ekspressis väga lugenud, aga üks tuli küll tuttav ette. Järelikult on osaliselt (ca 70-80%) juba ajalehes ilmunud lood (väidetavalt mitte sugugi kõik). Ja tõepoolest – veidi hakitumalt, aga sama “(Põhja-)ameerikaliku” sõbraliku huumori ja irooniaga Eestist ja siinsest elu-olust. Ja minu üllatuseks anti alles eelmisel aastal (2009) välja (ma ei olnud eriti kuulnud – aga pole ka imestada, kuna lehti ma ei loe, uudiseid ei jälgi). Kindlasti hea meelelahutus – soovitan. Tema ingliskeelne blogi on siin.* Ja autori nimi on niivõrd absurdne, et ma tegelikult ei tahaks uskuda, et tegemist on pärisnimega.

Teised sellest raamatust:

OttKilusk Postimehes, LiisaPast EPLis

* Ja nagu ikka – elus ei ole midagi juhuslikku. Just selles peatükis, mille lõpus ka ta ilmuvale raamatule reklaami teeb, on juttu eesti ehitusmeestest.

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s