18. Jason Goodwin “Maokivi”

Võtsin seekord selle raamatu, et kindla peale välja minna – et oleks natuke põnevust, meelelahutust, krimkat, aga ka kultuurilugu-ajalugu. (Ootasin selle raamatu ilmumisest saadik, millal alla hinnatakse – ja paistab, et seda ongi tehtud!) Aga ma ei oska öelda, kas see raamat on esimesest (Janitšaride puust) kehvem või on minu maitse kahe aastaga muutunud. Või on asi selles, et ma ei lugenud ühe jutiga? Või selles, et ma ei tea ajaloost piisavalt palju?

Igatahes tuleb öelda, et Maokivi on samast seeriast, mis Janitšaride puu (ja sel aastal ilmunud Bellini kaart) – detektiiviülesandeid täidab eunuhh Jaşim 19. sajandi Istanbulis. Raamistik on põnev – erinevate rahvastega täidetud linnas on ka linnal endal läbi aegade olnud mitu erinevat identiteeti – esmalt Bütsants, siis Konstantinoopol, hiljem Istanbul. Iga ajastu on midagi juurde andnud, aga linn jääb oma loomuselt ikka samaks. Sama kehtib ka ühe Lefèvre’i kohta, kes esitleb end prantsuse arheoloogiadoktorina ja tapetakse jõhkralt öisel tänaval. Keegi jahib mingit aaret – aga täpselt ei saagi aru, millist. Tundub, et jahitakse Maokivi pead, mis on ammu kadunud (ja seisavad Palewski kapis), aga lõpus jääb mulje, et tegemist oli sultani saladusega, mille sultani ema pidi oma järglasele surivoodil edasi ütlema, aga kuna sultan suri enne ema, siis ütleb igaks juhuks Jaşimile. Ja reliikviateks on hoopis üks karikas ja taldrik.

Samamoodi pekstakse juba alguses läbi üks turukaupmees (kreeklane Georg), edasi tapetakse äsja veemeeste gildi astunud albaanlasest Enver Xani, kreeklasest raamatukaupmees Goulandris, liigkasuvõtja Barbadossa – terve hunnik inimesi. Taustal kõlab algusest saadik mingi kreeklaste salaühing Hetira, mille nime kuuldes keegi eriti millestki rääkida ei taha. Siis on veel tegelasteks perekond Mavrogordatod (proua, suurärimehest mees ja poeg Alexander, kes tundub kohe algusest saadik kahtlane, aga kellest raamatu jooksul eriti juttu ei olegi); doktor Millingen, keegi meelelahutusmaailmast pärinev Preem, üks kirikuõpetaja (Giorgi?), surev sultan Mahmut, sultani ema e. validé. Lõpupoole (või oli see keskel?) ilmub kuskilt välja Lefèvre’i naine Amélie. Lahendus on aga sutsu ebaloogiline – tundub, nagu oleks kogu raamatu jooksul kruvitud igaks juhuks pingeid, et kirjanik (bütsantsi ajaloo uurija Jason Goodwin) saaks rahus 19. sajandi Istanbulist rääkida ja siis on lõpuks sunnitud ka mingi lahenduse pakkuma. Lahendus on sutsu udune, sutsu ebausutav (aga asi võib olla minus), sutsu lahja.

Aru on saada, et tegelikult tahab kirjanik tõesti ajastust ja linnast rääkida, elustades seda jutukesega, mis peaks lugejate tähelepanu püüdma. Ja mõnes mõttes on tal ju õiguski. Aga stiil ei tundunud mulle sel korral kuigi veenev, kuigi ladus, kuigi võluv. Juba Janitšaride puu raamatus oli näha, et kirjanikule meeldib ka toite tutvustada (korrapärased neljapäevased gurmeeõhtud poola saadiku Palewskiga – mees ilma maata, kuna Poolat toona ei eksisteerinudki enam). Samuti meeldib kirjanikule kirjeldada tänavaid ja seal toimuvat, rahvusi, linnaosi, veidi kultuuripärandit.

Seega – maha visatud aeg ei ole, aga samas ei oska väga otseselt soovitada ka. Päevalehes kirjutatakse positiivselt, Õhtulehe kokkuvõttes tunnistatakse justkui ka, et eelmine oli tugevam raamat. RaulRanne tutvustab Ekspressis.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s