19. Mihkel Raud “Sinine on sinu taevas”

“Ahaa, nüüd kirjutan nii. Haa, nüüd aga vot sedasi. Ja nüüd, ah, kirjutaks nüüd õige seda ka. Ja lõpuks – palun, tšurr!” 🙂 Tundub, et umbes nii see MihkelRaud oma teist raamatut kirjutas ja kukalt sügas. Lihtsalt jätkas nüüd põnevikuga, segades sinna sisse igasuguseid kummalisi tegelaskujusid, sündmuskäike, palju Eesti elu (seekordse raamatu kohta võib tõesti öelda, et pori pritsitakse igasse kanti :)), kõige kummalisemaid “lahendusi”. Lahendusteks on aga ehk see, et lahendusi väga ei olegi – kõike saab tüüpiliste stampide peale välja mängida ja tegelik lahendus lipsab käest.

Raamat on suhteliselt verine. Tapetakse ikka mitmeid inimesi, lisaks mõned terroriaktid. Lõbus mänglev fantaasiamäng tänasest Eestist – lausa nii kaugele, et sisse oli kirjutatud selle aasta presidendivastuvõtt Tartus ja masu. Stiil on suhteliselt sama “lahmiv” kui eelmises raamatus. Esimeses raamatus teenis see ka mingit eesmärki, nüüd aga jääb siiski mulje, et autor jääb samasuguse esituse juurde. Eneseiroonia meeldib mulle samas ka – las siis ironiseerib.

Sisu kohta siis nii palju, et mõttetult palju igasuguseid koledusi, natuke ebaloogilisi tegutsemismustreid jms. Kuskil nägin pealkirja, et MR kirjutab “oma riiki hävitavatest eestlastest“. Täitsa nõus. See on justkui ühine joon. MRaud on öelnud:

„Ma võtsin kollektiivse viha anonüümsetest internetikommentaariumidest ja viisin selle Tallinna tänavatele. Tulemus ei ole väga lahe,” selgitas Raud, et ta püüab oma raamatuga panna inimesed mõtlema asjade peale, millele nad oma igapäevaste asjade kõrvalt eriti mõelda ei suuda. Nimelt on Raua arvates olukord Eestis mõneti hullem kui enne 1940. aastat. „Rusikad taskus nihelemine käib kogu aeg, õnneks tegudeni ei ole jõutud,” nentis ta.

Ühtegi meeldivat inimest me naljalt ei kohta – kui üldse. Aga – ja aga on seekord juures – kokkuvõttes ei olnud kuigi nauditav raamat. No ei sisuliselt ega stiililt – kuigi oli mitmeid vaimukusi.

[Ulrike, sakslane:] “Ära palun räägi asjadest, millest sa mitte midagi ei tea. Mida teab sinusugune rahvuslusest?”

[Mina, ennast imetlev telestaar:] “Nii mõndagi. Näiteks seda, et heal lapsel on mitu nime.* Sakslaste rahvuslus on natsism, rootslaste rahvuslus naivism, araablaste rahvuslus terrorism, ameeriklaste rahvuslus imperialism, eestlaste rahvuslus on… Las ma püüan arvata… Patriotism?” (lk. 86)

Et siis raamat terrorismist. Võib-olla. Pahategudest, mis hakkavad järjest toimuma ja mida lõpuks seostatakse ühe vandenõuga – põhimõtteliselt (antagu mulle andeks mõjutused äsja lastele etteloetust) meenutab lugu sellest, et Voldemorti mehed on laiali pääsenud.

Keskkonnas, kus terrorismi ei tunta, osatakse seda kõigist maailma hädadest kõige vähem oodata. Samas pole meil ju ka neegreid, aga ometi on rassism. Pole töölisi, keda nende huvid ja õigused vähimalgi määral huvitaksid, aga on ametiühingud. Siin pole soe, aga on salsatantsu ringid. Terrorismiga on lood teised. Seda pole võimalik koduste vahenditega mängida. Terrorism ei ole sõbra- või holokaustipäev, mida saab tähistada sellest hoolimata, et sõbrad ja juudid meile tegelikult korda ei lähe. (lk. 108-109)

Selliste kohtade puhul ei saa eitada, et siin on suhteliselt mõnusat satiiri. Kohati tundub see nagu liigse vaimutsemisena – liigsete metafooridena. Lisaks tundub, et üks vägistamiseteema on justkui ülearu (no kas just ülearu, aga selline kirjaniku sadistlik joon justkui lööks välja), mõni lõik või kirjeldus ülearu (no mis puutus nüüd sperma ja bechamél’i kaste asjasse – selline väike suts oleks võinud olla kuskil blogis, aga siin ta nagu ei teeninud mingit muud eesmärki kui et saaks raamatu lõpus ikka korra spermat mainida – muidu jääb eelmise raamatuga võrreldes seda munnijuttu tiba väheks). Ka ToomasVint arvab, et see vägistajameeste osa oleks vabalt võinud olemata olla 🙂 Kohati tundub jällegi, et loed ameerika filmistsenaariumi. Autor ütleb aga ka ise, et ta ei püüagi paista sellena, kes ta pole – ja ses suhtes on muidugi aus. Ikkagi raamatul mingi koht meie kirjandusmaastikul olemas. (Paar veidi põnevamat võtet oli ju ka…. aga siiski mitte päris see, mida ise oleks tahtnud näha. “Musta pori…”-s tuli paremini välja).

Kummaline ongi, et ma olen põhimõtteliselt tema irooniliste märkustega nõus ja suudan oma tigedatel hetkedel täpselt sama õelalt mõelda või tema kujundikasutusega samastuda (no kas just sperma, onju), aga sedapuhku tundus kõik sellise lõbusa följetonina – et teeniks nüüd veidi raha juurde, rahvas ostab ikka.

“Ega ta enam rohelisemaks ei lähe,” lõugas Igor ristmikul tema ette liiga kauaks unelema jäänud autojuhile, kes polnud lubava tule süttimist märganud. Vaevalt see teda kuulis, kuid liikluses vahetatud remargid, juhul kui neid signaali lastes ei esitata, ongi mõeldud retoorilistena ega oma reaalses situatsioonis muud funktsiooni kui päeva jooksul kogunenud frustratsiooni turvaline kanaliseerimine. (lk. 136) – enam täpsemalt öelda ei saagi. Peaksin oma lastele sellest rääkima – et nad ei peaks mind roolis mingiks maniakiks, vaid võtaksid seda kui kena süütut osa päevast, mille arvelt nendega hiljem paremini käitutakse :).

(Ka AloLõhmus kirjutab Maalehes, et ei ole ikka päris see). Ja rahvas ostabki – ma ise, kes ma uusi raamatuid ei taha, tellisin ju lausa kohale – lubati kirjaniku pühendusega eksemplari ja selle ma sain. (Tuli ise kirjutada, mida sisse peaks kirjutama. Noh – mis sa ikka seal oskad öelda. Lisasin küll väikese PS-i lubadusega, et saadab mulle peagi oma venna raamatud, aga tjah, eks katteta lubadusi ei taha keegi jagada 🙂 Pealegi võis äkki mõista, et minul on keegi vend, kelle raamatuid ma kohe saatma asun). Ja väga ei kahetse ka. Lihtsalt teist korda nähtavasti ei loeks.

Aga oma ajastu märgiline kirjandus on see kindlasti – vaatan, et esitlusele on kutsutud kõik inimesed peaaegu, keda raamatus mingitpidi mainitud on. Raamat kubises vihjetest erinevatele inimestele, ainult “surmale määratud inimesed” mõtles kirjanik välja (ja olgem täpsed – piinarikkale surmale määratud. Kogu Vanemuisetäis rahvast õhku lasta – sorri, selle jaoks pidi kogu Eesti eliit lõpuks hukka saama). See annab ka uue varjundi nädalavahetusel alanud Laulud tähtedega saates tehtud kommentaarile MRaualt Lenna Kuurmale – nt. tema jääb raamatus ellu, kuna haigestub enne 24. veebruari.

KaarelKressa EPLis, mõte kirjutada millalgi valmis ka “valge” raamat (must ja sinine juba on), Ekspressi intervjuu (soovitan lugeda). Maimu Berg kirjutab nüüd mõnevõrra hiljem ka Loomingus – olen temaga sama meelt, kuigi mind eesti kirjanduskriitika puhul hakkab juba häirima patoloogiline enesest rääkimine alguses. Mind ei huvita kriitik ise – keda huvitaks? (Ma teen küll blogis samamoodi, aga ma ei püüdlegi kirjanduskriitikuks, onju!) Oudekki Loone kirjutab Vikerkaares.

* Juhin tähelepanu, et vestlus peaks toimuma põhimõtteliselt inglise keeles. “A good child has many names”???

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s