22. Hanif Kureishi “midagi sulle öelda”

Vot see oli küll raamat, mis mind kuidagipidi ei kõnetanud. Puhtast põhimõttest lihtsalt lugesin läbi (no et pühad ja aega oli sutsu rohkem). No absoluutselt miski ei tundunud mulle tore, hea, nauditav, huvitav, mõtlemapanev. 540 lehekülge uimerdamist – natuke on sisse kirjutatud ka intriigi selle mitte väga tavalises võtmes (noh – et peategelasel on hingel armsama isa surm, aga see ei olnud ju ka otseselt mõrv ja asi on igati mitmetimõistetav), süütunne. Palju multikultuurset tegelaskonda, paar homoseksuaalset paari (ja romaanides alati üks homodest jääb mingisse parandamatusse haigusesse ja sureb – siin veel ei surnud), palju rämedat seksijuttu (keskealised mehed vist ei saa teisiti, kui peavad sellest nii palju kirjutama – meenutas pisut Houellebecqi orgiaid) – no läbini igav raamat. Iga natukese aja tagant nimetati Dostojevskit ja Tšehhovit – no ma saan aru, et mingeid sarnaseid tundeid ja meeleolusid justkui taasloodi ka selles raamatus – aga ikkagi jäi kuidagi pealiskaudne mulje. Mind Äärelinna Buddha ka ei kõnetanud ja ausalt öeldes jääbki täiesti arusaamatuks, mis selle Kureishi juures siis nii võluda võiks (enamasti kõik läbi müüdud). Et näitab äraspidist maailma ja annab lõpuks lootust? Vinguda ja viriseda võiks iga koha pealt, aga ma ei viitsi kuigi põhjalikult kirjutada. Kõige vastuolulisem tundus peategelase 12-aastase poja kõneviis – ta rääkis nähtavasti nagu räppar, kuigi oli sellegipoolest veel lapsevanematest sõltuv, väike ja hell. Aga see, mis inglise keeles tundub nähtavasti kuidagi tavalisem, kõlab eesti keeles puhta stiilikontrastina ja tundub võigas.

Vot TiiuLaks ei julge vist nii otse öelda, et talle tundus ka igav – kirjutab EPLis – lugege, seal on raamatust ka veidi. Margit Tõnson tutvustab Ekspressis ja püüab tõesti seda neutraalselt teha (kuigi suht täpselt).

JaanusAdamson on Sirbis kohe pikemalt analüüsimise ette võtnud, vbolla pakub huvi lugeda. Ses suhtes Saab-näha blogi on väga tabav (ja võtab ka Adamsoni jutu poole lausega kokku).

BoydTonkin kirjutab TheIndependent’is – kui kellelgi on ingliskeelse arvustuse vastu huvi.

Õhtulehe raamatublogis aga lausa soovitatakse palavalt.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s