23. Nicole Krauss “Armastuse ajalugu”

Kui on plaanis seda raamatut lugeda ja sisu ei taha teada, siis võib minu sissekannet rahulikult lugeda kuni lõiguni 1. Tegelased (minu arust võib isegi edasi lugeda, kuna selle raamatu puhul on sisu ettegi hea teada :)).

Selle raamatu kohta võiks öelda, et mingitpidi lausgeniaalne teos. Mingil määral meenutas mulle kangesti Jonathan Safran Foeri Extremely Loud, Incredibly Close…, aga viimasest ei oleks ma vist üldse aru saanud, kui mulle ei oleks sisu ette ära räägitud. (Appike – kui ma õigesti aru saan, tundub, et Foer on Kraussi mees! 🙂 – selgub sellest arvustusest. See seab ühenduse kahe raamatu vahel muidugi teise valgusesse. Selles artiklis siin kirjutatakse lausa, et oleks häbiväärne neid mitte võrrelda, kuna nad justkui ise provotseeriksid seda*). Armastuse ajaloost on võimalik lihtsamini aru saada, kuigi lugema peaks muidugi ühe hooga, et miski meelest ära ei läheks (ja mul ei oleks olnud ka midagi selle vastu, kui keegi mulle sisu oleks ette ära rääkinud). Sisu ju väga ei olegi? Üks otsimine teise otsa, mineviku meenutamine, armastuse meenutamine, erinevate armastuste ajalugu, otsade kokkuviimine (ka Foeri raamatus otsis Oskar NY Blackide seast seda õiget, nüüd siis otsib 14-aastane Alma Singer Alma Mereminskit, kelle järgi ta on nime saanud).

Aga see tekst on niivõrd erinevaid tasandeid täis, mistõttu ma leiangi, et mingitpidi on tegemist geniaalse põimimisega. Kaasaegne lugude, juttude, teoste ja identiteetide teema on näiteks üks osa. Reaalselt loeme kahe põhilise tegelase perspektiive, millele vahepeal lisanduvad Zvi Litvinoffi ja Alma väikevenna lood (esmalt natuke ühte, tagapool pigem teist).

Üks peamistest tegelastest on Leo Gursky – vanem meesterahvas tänapäevases NY-s, kes on sõja ajal juudina Slonimist põgenema pääsenud. Poiss, kes armastas juba lapsepõlves asju välja mõelda. Kui aga kirjutas jutu, kus kõik oli välja mõeldud, oli õpetaja soovitanud siiski reaalsuse piiridesse jääda. Seda teebki Leo terve raamatu – räägib lugusid, väljamõelduid või selle piiril olevaid. Teine aga on Alma Singer, 14-aastane koolilaps, kelle isa on surnud ja kelle ema on endassetõmbunud. Mingil hetkel kirjutab emale keegi Jacob Marcus ja palub “Armastuse ajaloo” (ühe väikeses tiraažis välja antud hispaaniakeelse teose, mille autorina on märgitud Zvi Litvinoff) inglise keelde tõlkida. Personaalselt tema jaoks. Kuna aga see täiesti kõrvaline teos on ka Alma ema elus tähtsat rolli mänginud (isa olla raamatu emale kinkinud ning selle järgi olla Alma endale nime saanud), on Alma ema loomulikult vägagi nõus. Ta tõlgib ja saadab oma tööd jooksvalt edasi Jacob Marcusele (mh. proovib Alma oma ema ka selle mehega kokku viia – nagu mõne teisegagi – aga ema ei võta vedu).

Paljud on öelnud, et selle raamatu lugemise lõpetades tahaks uuesti otsast alata. Mis on tegelikult täiesti tõsi – kuna esimesel lugemisel tahaks justkui teada, kes on kes ja mis on mis, siis saaks teisel lugemisel nautida teksti ilu ja erinevaid nüansse. (Ja ise olen ma väga kehv raamatute korduvlugeja). Nii palju oleks selle raamat kohta öelda, et ei teagi, millest otseselt alustada.

1. Tegelased – esiteks mulle väga sümpatiseeris see veidi kohmakas vanahärra, kellest jutt algab, Leo Gursky. Kui terve raamat oleks olnud ainult tema jutustus ja meenutus, oleks see mulle samavõrd meeldinud (kuigi sel juhul ei oleks saanud seda raamatut ka geniaalseks nimetada). Seetõttu olin isegi sutsu pettunud, kui algas Alma jutt – noor tibuke, kellel on omapärane vend (hüüdnimeks Lind, kuna ta on korduvalt püüdnud kõrgetest kohtadest alla hüpata ja end seega vigastanud) ja kes sooviks oma ema taas mehele panna. Samas on just Alma see, kes käivitab n.ö. uurimise – algusest saadik püüdsin kramplikult meelde jätta, kes on kes, et viia kokku Alma päritolu ja Leo Gursky oma – tulutult. Kusjuures lõpuks jääbki see minu jaoks lahtiseks – ainus, mis justkui selgub, on see, et Alma võib olla mõne teise mehe laps, kes emal oli enne “isa” (selle lahenduse pakub oma märkmetes välja Lind). See seab aga ühe osa raamatust täiesti teise valgusesse – nimelt on just Alma olnud see, kes räägib Linnule lugusid isast, kuna Lind ise väga ei mäleta. Ja kuna Alma ka enam eriti ei mäleta, hakkab ta neid järjest juurde mõtlema, luues seega endale ka ise “isa”, kes tagatipuks vbolla ei olnudki tema bioloogiline isa. Lk. 106 on näiteks suur sektordiagrammidega lehekülg, milles Alma konstrueerib enda võimalikke rahvustaustu.

2. Armastus – kõige aluseks on tegelikult Leo Gursky armastus Alma, koduküla juuditüdruku vastu. Nad on koos kasvanud ning kokku kasvanud. Alma perekond lahkub aga Ameerikasse. Leo lubab järele tulla, tulebki. Ainus väike mure on, et ta varjab end kuid metsas, enne kui põgenema pääseb ja tegelikult tema perekond ei pääse, kõik tapetakse. Seega on Almani jõudnud kuuldus ka Leo hukust ning kuna ta on Leost juhtumisi lapseootele jäänud, siis abiellub ta hoopis ühe lihtsalt kena/hea mehega, kelle perekonnanimi on Moritz. Nende ühisest lapsest saab Isaac Moritz, keda Leo näeb esmakordselt 5-aastasena ja Alma palub tal seda (teadmist) varjata. Et mitte uusi segadusi tekitada. Seega on raamatu sisu põhimõtteliselt kümne leheküljega edasi antud – see ongi armastus, millel on ajalugu. Leo kirjutab aga oma raamatu uuesti (või uue? peaks üle lugema – kas mitte ei saada ta selle käsikirja kuhugi, kust see talle tagasi saadetakse? Kas mitte ei teki Leo Gursky nimeline tegelane ka Isaac Moritzi viimasesse teosesse?)

3. Armastuse ajalugu – on siis teos, mille ümber tiirleb tegevus (võib rahus öelda, et selle raamatu lugemiseks ongi vaja lugeda mitut erinevat keset korraga – ei saa öelda, et võib lugeda kui kellegi arengulugu või kellegi ajalugu või ühe teose lugu – kõik on põimunud). Nimelt on sealsamas kohas, Slonimis Valgevenes/Poolas (nähtavasti sõltuvalt ajalooperioodist) kunagi elanud peale Leo ja Alma veel mõned sõbrad – Bruno ja Zvi. Fiktiivse raamatu mõttes on oluline Zvi – lahkudes Leost sai ta Leo käsitsi kirjutatud käsikirja, mille sõber palus endaga kaasa viia. Viibki. Asub Tšiilisse elama, kuuleb kogu koduküla tapmistest-röövimistest, lähedaste surmast, muutub murtud meheks – kuniks kohtub Rosaga ja abiellub. Ja “kirjutab” Leo raamatu ise – see käsikiri on tal peas. Lihtsalt jidiši asemel kirjutab hispaania keeles. Omamoodi Pisuhännalugu? Püüab surivoodil naisele ära rääkida, aga mingis teises peatükis selgub, et naine oli juba asjaga pisut kursis. Põnev on aga see, et Litvinoff on nõus raamatu välja andma ainult ühel tingimusel – kui selle viimase peatükina lisatakse peatükk “Leo Gursky surm”. Nimelt istub Zvi kord nooruses Leo juures, kui sõber on väga haige. Ta loeb sõbra laual olevaid kirjutisi – esiteks Isaac Babeli surm, siis Kafka surm, siis Tolstoi surm – siis aga Leopold Gursky surm. Seda viimast loeb ta öö läbi nii palju, et jääb talle meelde – loeb seda kui palvet sõbra ellujäämiseks. Ja sõber jääbki ellu. Peatüki võtab Zvi aga endaga kaasa ja kannab seda elu aeg oma rinnataskus. Seeläbi on raamatus antud tegelikult ju ka tegeliku autori nimi. Teised nimed muudab Zvi kõik ära, tegelaste nimedest jääb samaks üksnes Alma (Mereminski).

4. Isaac Moritz on seega Leo bioloogiline poeg. Leo elab talle kogu elu kaasa – käib teda kõrvalt jälgimas, kui poiss tuleb koolist jms. Mitte kunagi ei näita ta end pojale – nagu oli kokkulepe Almaga. Isaacist (Isaacust?) saab kirjanik, märksa tuntum kui Zvi (oma ühe teosega) …. (No ja ma siis mõtlesin kogu raamatu jooksul, et 14-aastase Alma perekonnanimi oli ju Singer…. et äkki tekib sealt mingi seos. Aga ei tekkinud. Või kellelegi tundub, et tekkis?). Noor Alma jõuabki tegelikult Isaaci jälgedele – ta viib kokku selle, et Alma on abiellunud ja muutnud nime, käib otsimas Alma Moritza kodus, aga sealt öeldakse, et vana Alma on surnud, aga et ta poeg, kuulus kirjanik, elab (vana Alma oli surnud 5 aastat tagasi!). Taloeb raamatukogus läbi ühe Isaac Moritza raamatu – sealt leiab ta, et Jacob Marcus (kellele ema raamatut tõlgib) on tegelikult raamatutegelane! Selle peale otsustabki Alma Isaaci üles otsida. Kahjuks aga ei ole kirjanikuhärrat kodus – nagu hiljem selgubki, on ta juba haiglas ja sureb. Jälle liiga hilja! Samas on Leo enda jaoks väga lootustandev, kui ta jõuab jälile, et mingil hetkel oma elust on Isaac temast isegi teadnud.

5. Lind ja lamed vovnik. Nagu öeldud, on Lind (noore Alma vend) omapärane poiss. Poiss on pähe võtnud, et ta on üks “õiglastest meestest” (igas põlvkonnas elavat kolmkümmend kuus õiglast meest, kelle vagadus päästvat maailma. Need mehed ei tea üksteisest ega nende olemasolust midagi ning nad elavad tagasihoidlikku elu, aga kriisiolukordades tulevad nende erilised vaimsed võimed ilmsiks ja kelle väärikusel ja vagadusel maailm tegelikult püsib – sõnaseletusest raamatu lõpus).  Ta käib erinevates kohtades “limonaati” müümas, et teenida raha Iisraelisõiduks. Saanud kokku 700 dollarit ja piletit ostes selgub, et pilet maksab 1200 dollarit. Kui siis ühiskond reageerib (tema veeuputuse tuleku puhul ehitatud “laev” lõhutakse ja ta viiakse koju tagasi), otsustab ta, et õige lamed vovnik on tagasihoidlik ja ei anna kellelegi sellest teada. Seevastu otsustab ta sekkuda vanema õe saladusesse – ta tõlgendab kõike omamoodi (ja kes teab, äkki annabki tema tõlgendus osa päristõest meile edasi) ja viib raamatu lõpulehekülgedel kokku Leo ja noore Alma. LiiviŠein kirjutab küll, et lõpp oli lausa sürrealistlik, aga mina seda nii ei nimetakski. See lõpp on kuidagi äärmiselt ilus ja kurb. (Nagu väga suur osa raamatust – mingi puudumise valu on kogu aeg taustal).

6. Bruno on Leo sõber, kes on peale oma naise surma kolinud temaga ühte majja ja kellega nad teevad üksteise poole asja, et kontrollida, et teine veel elus on. Hästi armas ja kohmakas sõprus (eriti meeldis mulle koht, kus Bruno käib Leo käest jahu laenamas ja Leo nähvab, et sa ju ei oska küpsetadagi!). Teineteisega kiiresti suhtlemiseks on koputused radikale – kas oled elus? Kaks kolksu – jah, üks – ei. Lõpuks ei tule Brunolt enam ühtegi kolksu…. Ja kõige enam keeravad asja pea peale laused lk. 265 raamatu lõpus, et Bruno olla “parim tegelane, kelle [ta] eales kirjutanud [on].” ja “Ta suri ühel juulikuu päeval 1941. aastal.” Seega seab ta kogu sõpruse Brunoga, mida terve raamatu jooksul on kirjeldatud, teise valgusesse – väljamõeldise valgus. Sõprus, mis kirjutati oma peas, et see aitaks üksikul vanal inimesel elada.

7. Leo Gursky surm on Armastuse ajaloo – fiktiivse raamatu ja ka selle Kraussi raamatu viimane peatükk.

Leopold Gursky hakkas surema 18. augustil 1920. aastal.

Ta suri kõndima õppides.

Ta suri tahvli ees seistes.

Ja ükskord ka rasket kandikut kandes.

/jne. lk. 269, tõlk. Krista Kaer/

Ja nüüd hakkakski raamatut uuesti lugema – praegugi sissekande jaoks erinevaid kohti sirvides avastasin mitu kohta, mida ei osanud lugedes isegi ühtegi konteksti panna. Minu soe soovitus.

Lõppu lingin ka mõned arvustused (peale teksti sees olnud EPLi oma):

nimelt kirjutab KätlinKaldmaa EPLis kirjanikust üldisemalt ka, ja raamatust just nii palju, kui võib enne lugemist paljastada. Samas kahtlen, kas see raamat pakub ikka midagi igale lugejale – nagu tema väidab.

Kolm ingliskeelset arvustust on siin – jälle kumab läbi, et mingis osas oleme mõistnud sarnaselt, mingis osas erinevalt. Kätlin Kaldma EPLis.

* Sellest väikesest lingist selgub, et noorpaar on vahetanud oma kalli elamise paar kvartalit eemal veelgi kallima vastu – et igal pereliikmel oleks pere kasvades oma korrus! Hea, et ma sellist infot enne raamatulugemist ei olnud lugenud. Kuidagi kehv tunne jääb.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

23. Nicole Krauss “Armastuse ajalugu” on saanud 3 vastust

  1. Karin ütles:

    Mulle ka väga meeldis. Tekitas kohe Ahaa! elamust. Mõjus väga värskelt ja ….moodsalt (uuenduslikkuse mõttes, üldsegi mitte selle sõna banaalses tähenduses). Aitäh soovitamast!

  2. Pingback: Nicole Krauss “Armastuse ajalugu” « nõudmiseni

  3. Pingback: Nicole Krauss “Armastuse ajalugu” « Lugemissoovituse blog

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s