25. Lauri Sommer “Kolm yksiklast”

Seda raamatut soovitas mulle Kati. Samuti on sellest nii palju internetis kirjutatud, et minul jääb vist üle küll ainult viidata. (Ja eneselegi üllatuseks näen, et see raamat on välja antud 2010. aastal!!!)

AuriJürna EPL-is kirjutab nii. TÕnnepalu Varraku blogis nii. PeeterHelme kirjutab Ekspressis tutvustuse ja Klaasikaraadios räägib pikemalt. Za-Um blogis on JoannaEllmann samuti tutvustanud. Margus Mikomägi Teatritaskus kirjutab siin. Ja Facbookis raamatumaailma kogukonnas kirjutatakse ka.

Mõned sõnad siis ka minu poolt, kuigi ma nähtavasti kellegi teise öeldut enam ei täienda. Nimelt on raamatus kolm juttu. Esimene räägib kirjaniku vanavanaemast Darjast Setomaal. Teine Nick Drake’ist 1960ndate Inglismaal. Kolmas aga Uku Masingust. Põhimõtteliselt ongi “kolme üksiklase” lood. Aga põnevaks teeb raamatu …. hea eesti keel. Seda esiteks, muide. Enamasti ma ju loen tõlkeraamatuid ja nende puhul on tore leida häid tõlkijaid. Sommeri raamatute puhul aga on mõnus jälgida rikast ja poeetilist eesti keelt – sellist tulemust ei saa eales ühestki keelest tõlkides ja väga sageli ka eestikeelses proosas siiski lihtsam ja … proosalisem keel. Näiteks teises osas, mis räägib Nick Drake’ist, on tore jälgida, kuidas kirjanik “loob tõlkekeelt” – tegelased ju räägivad tegelikult inglise keeles, aga nad on kõnelema pandud eesti keeles – ja seda algselt, mitte läbi tõlke. Selliste raamatute puhul nagu saad aru, miks on omakeelset kirjandust vaja. Ma ei oska seda teisiti väljendada.

Teiseks teeb asja huvitavaks, kuidas kirjanik muudab hääli – jälle eesti keeles. Esimene lugu on paljuski kirjutatud üldse seto murrakut (või peaksin ütlema keelt?) kasutades. On sõnu, millest ei saa arugi. Kolmas lugu, Uku Masingust, on aga kirjutatud mina-vaatenurgast, kolmandas isikus ning isegi vahel naise “häälega”. Perspektiivid vahetuvad nii, et ühes peatükis (peatükke kui selliseid ei ole muidugi, on vahed) jäin lausa mõtlema, kas mitte perspektiivid ühte ei sulandunud.

Kõik kolm lugu on erinevast ajastust, erinevas geograafilises punktis (mis on pealkirjadeski antud) ja erineva “üksildustundega”. Esimene lugu And (Darjast) on külaühiskonna “erinevast” inimesest, kes loomulikult on seetõttu ka tõrjutud ja kardetud. Ravivõimete pärast. Jumal on lähedal, annab jõudu, teadmisi. Darja ise annab raamatu lõpul oma teadmisi vastavates portsjonides vastavalt oma kolmele tütrele edasi – kõigile jõuetekohaselt.

Teises loos (Sisepiiril) on Nick Drake, üksildane, otsustanud oma teed muusikuna minna. Varieerib rütme, helisid, saunde – enamasti narkouimas. Kuidas ta eemaldub, kaugeneb ühiskonnast, aga püüab teenida oma annet, mitte alla vanduda ega lasta oma muusikat teistsuguseks miksida. Ei suuda luua lähedasi suhteid, kardab neid justkui. Kuid lõpuks, kui üks sõber (sõbranna) ta “maha jätab”, sooritab enesetapu. (Iseenesest ei ole vist mõtetki neid sisusid sedasi edasi anda, kuna põhiline tegevus toimub tegelaste peades siiski).

Kolmandas loos, Hilised lemmelehed, on aga Uku Masing, kes vanuigi taas armub ja see armastus siis otsa saab ning elu justkui koost laguneb. Ja kuidas ta siis end mingil määral kogub. Igalt poolt internetist ja mujalt selgub, et Sommer on Masingust lausa magistritöö kirjutanud, seega on Masingu tegemiste, loomingu ja muu taolisega kindasti väga kursis. (Siin üks intervjuu Sommeriga). See mõjutab aga kolmanda osa keelt – loeks nagu Masingut ennast, Rapanui tuleb kõige enam meelde, aga ka need mõtteraamatud (Pessimismi põhjendus ja Meil on lootust). Nagu varem märgitud – perspektiivid muutuvad, kogu proosa on nagu suur poeesia. (Ning tuleb tunnistada, et kohati läheb mõte lippama ja ei püsi teksti juures – sestap peaks selle raamatu ehk öökapile muretsema, oleks aega teinekordki erinevaid kohti sirvida ja üle lugeda). Ja siin on koos Masingu mõtted armastusest ja Jumalast, mis on väärt lausa tsiteerimist. (Ma saan aru, et mingi kriitika kohaselt ongi Sommer Masingu märkmeid kasutanud?). Armastusest, viidates ühele vanale Wellsi jutule:

Iga inimene on vangis oma välja mõeldud ja sisendatud minas, mille ehitajaks ja arhitektiks ta määras end lapsena, ega mõista sealt pääseda. Konutab pimedas, teadmata muud kui korduvaid mõtteid, viledaid tegusid ja seinteks kivistunud arvamusi. Vaatab vahel läbi oma heitlike tajude, nagu ähmuse trellitatud akna lukutatud hoones, ja märkab teisi nende eraldatuses eemal, paljude korruste kaupa samamoodi õue tuiutamas, olgu myyripragudest või roosakendest. Hyyab midagi neile kõigile või kellelegi kindlale, aga õues puhub iilinguline tuul, teda kuuldakse valesti ja vastatakse hoopis muust. Harva saadakse mõistetavalt kõnelda mõned laused, ning põhilised on monoloogid. Mõni karjub ja raputab trelle, mõni räägib lõputult selle elukorra traagikast, mõni uurib vaikides tyhja taevast. Selles pildis avanevad kõik aknad tapamaja õue, kuhu tuuakse ainult surema. Sedagi peavad nägema ja see kibestab nende vangistust. Terve elu on nad eraldi (või siis surutakse rituaalselt samasse kongi, mis ärgitab julmust, tydimust ja vihkamist), ei mõista yksteist, oskavad vahetada vaid sisutuid etteantud fraase ning just seepärast ei pääse. Ja siis, kui ime juhtub, kui yks teisest tõeliselt hoolib, muutub ta teisele tolle kambri ukseks, mille kaudu saab astuda välja. Aga yksi, yhepoolsena ta ei oska sääl kuhugi minna. Sellesse ekslemisse on kadunud nii paljud helge hingega inimesed; ikkagi timuka terale sattunud. Ja kui juhtub veel imem ime, on teine temale samasugune taeva antud uks ja jumaluke. Nad saavad minna nii kaugele, kui ulatub nende armastus. Mõned on hardalt tunnistanud ta algust. Teised itkenud lõppu. Aga maailmas on harvad need, või ehk polegi veel kedagi, kes teaks, kuhu ta ulatuda võib. Paljud meist on õppinud teda lõhkuma, nagu lapsed neile kingitud tundmatu mehhanismiga lelu, et näha, kas on sääl midagi lõbusamat sees, kui pealt paistab, hajutama armastusesse ta tärkamise võimalusegi. Pöörduma teises ime nägemise lävelt tagasi enesearmastusse. (lk. 131-132)

Mind mõnevõrra ehmatas foto kirjanikust raamatu lõpus. Kuidagi muutis selle poeetilise hääle liiga maiseks.

This entry was posted in raamat and tagged , , , . Bookmark the permalink.

25. Lauri Sommer “Kolm yksiklast” on saanud 2 vastust

  1. Danzumees ütles:

    Päris ahvatlevaks muutsid raamatu! Kahtlemata tekkis huvi. Minule polegi see ette juhtunud ja ma millegipärast pole sellele üldse tähelepanu pööranud. Tänud ja tervitused San Franciscost!

  2. sehkendaja ütles:

    No siis teenis sissekanne eesmärki – andis teada ja tekitas huvi.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s