26. Tõnu Õnnepalu “Paradiis”

Kuna kõik rääkisid mingil ajal sellest raamatust, otsustasin end ka kurssi viia ja seadsin end juba ammu raamatukogus järjekorda. Eile sain raamatu kätte. Mis ma oskan öelda? Raamatu mõte ja ülesehitus on ju head – täpselt nii head, kui kirjanduskriitika kirjutab. Näiteks sellest intervjuust selgub nii mõndagi raamatu filosoofilistest tagamaadest ja justkui mõttest – võtkem näiteks raamatu sissejuhatav tsitaat Moosese raamatust (3Ms 25:23): “Maad ärgu müüdagu igaveseks, sest maa on minu päralt; sest te olete ju võõrad ja majalised minu juures!” Või et see koht nimega Paradiis on raamatus justkui kirjaniku kujunemise personifikatsioon. Inimesed, kellega seal kohtus ja koos elas. Kuniks lõpuks Paradiisist “välja aeti” – mille kohta ta samas intervjuus ütleb: “Jah, kui ma oleksin ette teadnud seda aastatepikkust kibedat kahetsemist, ma kindlasti poleks sealt läinud. Aga mis see tagantjärele tarkus loeb. Läksin, sest arvasin, et vabadus on parem kui truudus. Sest nii on meid ju õpetatud. Sain teada, et polegi. Aga kuidas ma muidu oleksin teada saanud?”

Veel on raamatus rõhutatult piibellik stiil, selline jutustav. Pea iga lause alab sõnadega “aga” või “ja” (kui mitte lause, siis lõik küll). Lisaks on sissejuhatavad fraasid “Nüüd ma olengi siin, et kirjutada sulle Paradiisist, ja mul on seitse päeva aega, nagu Jumalal oli maailma loomiseks, ja täna on esmaspäev ja laupäeva õhtuks ma pean olema oma jutustuse Sulle ära jutustanud, et ma võiksin hingata ja vaadata, et see hea on.” (lk. 7) Seega on kogu raamat justkui kirjad kellelegi – seegi piibellik mingitpidi. (Muide, raamatukogu raamatul on peal kleeps, mis kuulutab “7 päeva” ja see suhestus kohe nii naljakalt esimese lausega. Tegelikult on sarnase kleepsuga varustatud populaarsed raamatud, et need 21 päeva asemel juba 7 päevaga läbi loetaks ja tagasi toodaks). Ise ütleb kirjanik nii: “Aga alati on mu kirjutistel keegi adressaadiks. Mõnes mõttes pole adressaadil tähtsust, lugeja võib lugeda nii, et see on temale kirjutatud, aga minule on vaja, et saan kellelegi jutustada.”

See raamat pälvis Tammsaare nimelise romaanipreemia. See jääb mulle mingitpidi siiski mõistetamatuks – Tammsaare stiil ja romaanid on ikkagi midagi hoopis muud kui Õnnepalu vaiksed mõtisklused argises kirjastiilis (ehk piibellikus* stiilis). Ja ei, ma ei mõtlegi, et tänapäeval peaks seetõttu ainult realismi kirjutama, aga kasvõi keeleliselt tunduks ehk Sommer selline rikkalikum kui Õnnepalu. Vahel loed nendest rännakutest ja jalutuskäikudest ja asjade ehitusest, aga ei saa õieti aru, kus ja kuidas (ja ei teki alati huvi või suhestatust ka – õigus on neil, kes väidavad, et raamatu peaks ühe hooga läbi lugema kui kirjad sõbralt). Sisekaantel on selle paiga joonistatud kaardid nagu Tuhande Aakri metsa kaart Puhhi (vanal) raamatul – põhimõtteliselt võiks jälgida.

Seevastu on vahele pikitud jälle mõtteid, argiseid mõtteid, mis on tegelikult poeetilised ja armsad (see vist ongi Õnnepalu fenomen – kirjutada omi mõtteid, inimesed loevad ja tunnevad äratundmist või siis niisama rõõmu). Võtkem näiteks see lõik vanaks saamisest. Olen ka ise vahel nii mõelnud, seda eriti siis, kui austasin ja armastasin kõiki vanainimesi (nüüd olen ettevaatlikumaks muutunud. Ega vanad inimesed ei ole õiged vanad inimesed ka enam – pigem vanaks saanud keskealised. Kui mõistate, mida ma öelda tahan):

Ma tean, see tunne, et tahaks elada väga vanaks ja näha, mis siis on, see on Paradiisi tunne. Ma tundsin seda siin ikka, kui ma just ei tundnud, et tahaks juba surnud olla. Sest eks seegi ole õnnis. Ja kes ei tahaks saada üle sellest east, mis on nii harilik, ja olla nagu haruldane mänd, keda kõik juba vaatama jäävad, ja kes mäletab kõiki neid asju. Sest kas Sa tead: ainult selle läbi, et me mäletame, mis oli, kõike seda rasket ja tumedat, me saame näha, kuidas kõik on helde ja kirgas ja kerge. Ja me võime selle helde ja kirka ja kerge isegi siinsamas ära tunda, kohe. Aga kohe me seda ära ei tunne. Kohe tundub elu ikka natuke raske ja nii palju asju on ihaldada ja nii palju asju teeb haiget. Ja sa ei tea ju, kas sa kunagi saad sellest segasevõitu keskkohast üles ja mis seal teisel pool sind ootab. (lk. 33)

Sellest raamatust on blogides tohutult palju kirjutatud, kõik toovad välja (tingimata!) mõned tsitaadid mõne mõttekäigu kohta. Seega tsitaate loeks meeleldi isegi teiste blogidest üle ja üle, kuna pole mõtet ju raamatut ümber kirjutama hakata. Näiteks Kirjanduse ja Keele ajaveebis või Egotripperi või Krati blogis. Mis meie praeguse seisundiga väga hästi haakus, on siin:

Siin toas mu kõrval on ka raamaturiiul. Nagu ikka majades, kus elatakse vaid suviti, on siin riiulitäis vanu raamatuid, kodust eest ära saadetud. Sest ära visata, taha õue hunnikusse viia, lammastele närida, nagu Sina tegid, seda inimesed enamasti ei raatsi. Kui viiakse, siis salaja ja kodust kaugele, raamatukogule, kes neid ei taha, vangidele, kes neid ka ei taha, või vanapaberisse, psügimäele. Aga Tiidul ja Karinil on veel lugupidamist raamatu vastu ja nii nad on need toonud siia, et ehk suvel loevad mõnda. Ma ei tea, kas loevad. Mina lasin eile õhtul pilgu üle selle riiuli käia ja sain kohe selgeks, et ma ei taha ühtegi lugeda. Imelik, eks. Ometi on siin kõiksugu raamatuid. Ja hulk ka neid, mida ma olen kunagi lugenud. Anna Karenina ja Eesti NSV ravimtaimed ja Hirvekütt. Ka minul oli Paradiisis selline riiul. Kõigil inimestel, kellel raamatuid oli, oli tol ajal üsna samasugune riiul. Sa tundsid need raamatud juba kaugelt ära. Ja teadsid juba siis, et ei taha neid lugeda. Või kui just…. (lk. 15).

Et mitte rohkem jahvatada, peab kindlasti siiski ära mainima, et raamat on ühe koha lugu – koht siinjuures ei tähenda isegi puhtgeograafilist punkti, vaid ka inimese sisemust ja eneseleidmist. Ja kaotamist. Ja nagu Madis Jürgengi Ekspressis raamatututvustuses ütleb: “Tahan ka maale. Olen tihti mõelnud, et mis Tõnu Õnnepalu ja Erkki-Sven Tüüri sugustel viga. Elavad pärapõrgus, kolavad mererannal ja metsas, loovad geniaalseid teoseid. Ei pea nad linnas elama ega kontoris tööl käima. No küll mõnel veab!” 🙂 Täpselt selline linnainimese üleromantiseeritud maaeluigatsus tabab mindki päris tihti. Suhteliselt tänapäevaselt kuulus raamatuesitluse juurde ka väljasõit paikadesse, millest raamat räägib – päris tore ettevõtmine paistab. Sellest on ka siin. TanelVeenre kirjutab EPLis.

* Ega ma siin piibelliku all muidugi kogu Piiblit mõelda ei saagi, kuna mingi osa selle raamatutest on ju ka puhas poeesia. Pigem mõtlen ma siin VanaTestamentlikkust, kirjeldusi, mõtteteri ja lihtsat jutustamist.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

5 Responses to 26. Tõnu Õnnepalu “Paradiis”

  1. ritsik ütles:

    mina just ka eile sain selle raamatukogust. Selja peal on kiri ÕNN 🙂
    Meeldiv ja sügav mõtisklus, tahaks isegi sooja merekivi peal istuda ja vaadata, kuidas elu kulgeb… Vanainimeste tsitaadid meeldivad ka väga.
    Piinlik küll aga umbes 60 lehekülje pealt jäin magama. Sooja kivi mõtiskluse sündroom vist.

  2. sehkendaja ütles:

    No kui ma ise aus olen, siis mõned kohad olidki sellised liigargised – või ütleme 30+ inimese nostalgia 1980ndate osas. Ja kuna kunstiliselt ja keeleliselt väga põnevalt ju edasi antud ei olnud, siis oli kohti, mis justkui ei avaldanud siiski üldse muljet. Umbes selline tunne tekkis, et “miks ma peaksin seda teadma” – liiga argises kõnepruugis justkui.

    Ja siis vahepeal seal need mõtisklused, mis olid hästi armsad.

  3. Karin ütles:

    kui kannataks võrdlust, siis mulle Flandria päevik meeldis rohkem. aga Paradiis oli ka nagu sa ütled: armas. ja tõesti puudutas.

  4. sehkendaja ütles:

    Mina olen Õnnepalu suhtes pärast “Hinda” väga ettevaatlik. “Printsessi” lugesin ka kunagi (ja avastasin, et üks jutt, mis ma millalgi kirjutasin, oli äkki seal raamatus – seega ei ole võimalik midagi isegi välja mõelda, mida sa kuskilt raamatust juba enne või pärast ei leiaks:)), aga selle olen unustanud.

    Blogidest lugesin, et Flandria päevik jäi paljudel isegi peale Paradiisi Õnnepalu pingeridades. Ise olen Flandriat ainult sirvinud ja natuke laialivalguvad mõtted tundusid. Aga jah, ega ma pole ka spetsialist. (Aga Karin, miks sa ise ei kirjutanud!)

  5. Pingback: Tõnu Õnnepalu „Paradiis“ | nõudmiseni

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s