29. P.I. Filimonov “Mitte-eukleidilise geomeetria tsoon”

Sel raamatul on küll suhteliselt hirmutav pealkiri (kellele kuidas), aga sisu mõttes annab ta ehk ainult tõlgendamisruumi ja muidu taolisi termineid ei kasutata🙂 Kuulsin seda nime juhuslikult ja kirjutasin üles – imekombel sain ka raamatukogust peaaegu et kohe kätte. Peab tunnistama, et mõnus raamat. Muidugi sõltub see kindlasti suuresti maitsest ja lugemishetkest – minule on sel nädalal viljakalt mõjunud bussisõidud Tallinna vahet. Tänagi.

See raamat on kirjutatud eestivene autori poolt, kuigi tegevus toimub Venemaal. Mitte, et see väga oluline oleks, lihtsalt Venemaa linnas toimub, kuigi sisuliselt võiks toimuda kus iganes. (Intervjuus ütleb autor, nagu nüüd hiljem loen, et Tallinnas toimub – täpselt lausa ära määratlenud linnaosad: “Tegemist on Tallinnaga. Kuna elan siin juba päris ammu, st. sünniajalt saadik, ning Vene suurlinnas pole kunagi elanud kauem, kui paar nädalat, ei saagi olla muud varianti. See on Tallinn, kusjuures päris geograafiliselt kindlalt määratletav Tallinn. Esimene osa – Lasnamäe, siis taksojuhiga Koplisse litside juurde. Teine osa – umbes kesklinn, Liivalaia tänava ümbrus. Kolmas osa – Õismäe.”) Ja Ulitskaja raamatut arvustades rääkis JukuKalle Raid, et vene kirjanduses eksisteerib see n.ö. köögiromantika – siin on see täiesti olemas. Korteriromantika.

Raamat koosneb kolmest peatükist, mis on nimetatud “Nemad”, “Meie” ja “Plaan B”. Kirjanik rõhutab kogu aeg, et tal on asja selgitamisel mingi tagamõte ja et ta püüab rääkida mitte endast vaid enda ümbruskonnast. Tegevuseks valib ta justkui kolm tuba – kuigi tegevus toimub iga peatüki lõpus ka kuskil teises toas. Just ühest korterist teise korterisse – sedasi satub ta iga kord.

Raamat algab antisaarlikult (ma ei tunne eesti kirjandust nii palju, et oskaksin ehk nimekamaid meistreid ette tuua, sestap andestatagu võrdlus) – kirjanik justkui positsioneerib ennast teksti suhtes. Edasi jätkub kõik aga pigem tšehhovlikult – lausa nii, et esimese peatüki puhul tekib lausa mõte, et see on oma loomuselt draamatekst. Kuniks see tunne kaob. Ka tšehhovlikkuse osas ei ole ma mingi spetsialist, aga esimeses osas tundub, et kõik justkui soovivad ära, ajavad “tühja” dialoogi, mingi…. piinlemine. Ja 49. leheküljel autor ise tšehhovile ka viitab, lubades hiljem täpsustada (konkreetsemat täpsustus ei tule minu arust, aga ma olen vbolla võhik ka). Üldse on kirjanik “kõrgesti haritud”, mis on samuti raamatusse sisse kirjutatud, millele ta viitab vahel asjadest kõneledes, märgib ära.

Esimeses loos keskendub kirjanik niisiis pealkirjale “Nemad” ja kirjeldab ühte õhtust istumist noore abielupaari Antonovite korteris. Kohal viibivad veel abielupaar Maltsevid, kellel on kodus ka väikesed lapsed. Ja veel üks paar, kes ei ole omavahel abielus, küll aga abielus. Ja minategelane, vallaline, nendeealine. Jutt käib sellest, kuidas inimesed ei oska kõneleda, vestelda. Ja mingil määral paradigmatõkkest abieluinimeste ja vallalise vahel. See oleks lihtsustatult öeldud. Piinatud geeniuse kuju. Läheb taksoga kodupoole, taksojuht viib ta mingitesse litsidesse – istub nende korteris ja joob teed. Hiljem leiab end samas kahtlases linnajaos kusemas ja hõikamas, et “kõik on hästi!”.

Tsitaat lõpuosast, mil minategelane mõtleb “oma naise” peale (öö on vene keeles ju naissoost sõna, notš karatka :))

Ma astusin õue. Oli pimedam kui selles linnajaos, kus ma Antonovite juures olin istunud. Ma olin kainem ja rahulikum. Ma kõndisin kaua, väga kaua, ega mõelnud millestki. Antud hetkel oli öö minu naine. Seda kanti peeti ohtlikuks, ja mitte asjata. [—] Mulle ei hakanud külge ei hirmud ega emotsioonid. Ma armastasin oma naist ööd, armastasin teda füüsiliselt, läbistades teda oma sammudega. Öö oli mu pruut, mu Beatrice, minu libu. Ainult tema ootas mind, oli alati valmis mind oma külmale rinnale võtma ja rahustama. Ainult temaga koos võis päris loomulikult käituda, ilma igasuguste maskideta, ilma teesklemata – olla õrn, kui oli tahtmine olla õrn, ja halastamatu, kui on tahtmine olla halastamatu. Temaga ei pidanud alati isegi rääkima – tihti sai ta ilma sõnadetagi aru. Ta ei tahtnud minult midagi, peale selle, et ma oleksin tema sees. Talle polnud vaja armastuse eest maksta, välja arvatud sellega, et sukeldusid temasse ja lahustusid temas. Ma armastasin oma naist.

Aga kui mind poleks temas olnud, oleks kindlast olnud keegi teine. Ja temal – temal oli sellest ükspuha. (lk. 50-51, tõlk. AarePilv)

Teine osa räägiks justkui minategelasele sobivamast seltskonnast, kuigi selegipoolest valdab teda lõpupoole väike paranoia ja loomulikult lõpeb lugu jälle teises korteris.

Kolmas osa (Plaan B) on kõige segasem – st. võib muidugi lugeda niisama, aga mulle tundub, et siia on palju tõlgendusvõtmeid sisse pandud. Juba see, et minategelase hea sõber on Pjotr Ivanovitš – kirjaniku enda pseudoinitsiaalid. Kogu selle osa vältel käsitletaksegi minategelast ja P.I. Iplatovit vaat et ühe isikuna. Ja loomulikult hakkad siis mõtlema, kes peaks olema see võõramaalasest Sabina, kes kohati nagu mõistab keelt, kohati mitte. Mõtted lähevad eestivene kirjaniku enda olukorra peale ja lisandub justkui kolmas tahk, võõrkeelne inimene sõprade seas. Selles osas selgub ka kirjanikku painav kinnismõte “Mida ma teha saan? Mida ma teha saan?”, mis lõpuks – taas ühes teises korteris – saab tänu habemikest vene rahvalugusid mängivatele vanameestele, rahvakultuurile, murtud. Dostojevski näoga tüüp nt.

Veel üks suvaline tsitaat toreda püändiga kohast kolmanda peatüki alguses:

Näiteks, kuidas mina välja näen, mis te arvate? Kas olen punapea või hoopis pikk, musklisse pumbatud brünett meeletu tätoveeringuga kuskil kubeme piirkonnas? Et brünetid ei tegele reflektsiooniga? Võimalik, võimalik, võimalik, et teil on õigus. Kuigi võtke näiteks Kafka. Mitte see, kes on moodsas jaapani raamatus mererannas, vaid klassikaline Kafka, see Franz. Tema, krants, oli ju brünett? Brünett, see on fakt. Aga reflekteeris pool Euroopat sohu. (lk. 109)

Igatahes soovitan tõesti lugeda – eestivene kirjandus ja tasemel kirjandus samaaegselt! PeeterHelme saadet kuuleb siit, laupäeval saab aga kohtuda kirjanikuga Tallinnas raamatufestivali raames (8. mai kl 19)

Hvostov tutvustab Ekspressis, VeikoMärka intervjuu autoriga Ekspressis. KaarelKressa EPLis. Soovitan. Lihtsalt pole aega paremini või sisukamalt kirjutada.

Nüüd hiljem on lisandunud ka pikem jutt Vikerkaares Salmo Salarilt (see on kriitiku pärisnimi või pseudonüüm?). ToomasVint on defineerinud: “dekonstruktivistlik mõtlemine [on selles raamatus] meetodiks ja ta [autor] ei unusta tekstis isegi Derrida nime meelde tuletada. Thomas Manni võlumäelikele dialoogidele üles ehitatud romaan matkib just vene haritlastele omast (erilist) targutamislõbu (mida ma vanasti kirjanike loomingulisi maju külastades tüütuseni kogesin), aga P. I. Filimonovi dialoogid on pingestatud absurdilähedaste repliikide ja detailidega ning lugeja saab tüütust tundmata neist kuhjaga (mitte just adekvaatset) arutlusrõõmu.”

This entry was posted in raamat and tagged , , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s