Seekord tuli uus LR kuidagi nii ruttu. Tegin teiste raamatute järjekorras pausi ja võtsin raamatu lugeda – ja meeldis. Üllatav, sest raamat on kirjutatud juba 100 aastat tagasi, ilmus 1910. aastal. Ometi mõjub ta oma jutustamislaadilt kaasaegsena (kuigi ka vanaaegsena – aga selle tunde tekitab ju pigem ajastu). Järelsõnas on seda raamatut nimetatud nii kriminulliks kui psühhogrammiks. Kriminulli osas ma väga sõna ei võtaks – kas nendest ei toimu mõrv juba kuskil alguses ja ülejäänud aja aetakse mõrvarit taga? Siin valmistatakse terve raamatu vältel ette kuberneri tapmist. Psühhogramm? Ma tõtt-öelda ei teagi, mida see tähendab. Et miks just -gramm? Kirjanikust on saksa keeles siin kirjutatud.
Igatahes on see raamat kiriromaan, mis koosneb paljude erinevate inimeste kirjadest üksteisele ühe suve jooksul. Nimelt on kuberner Jegor von Rasimkara suveks maamõisa Kremskojesse sõitnud, kuna tegemist on revolutsioonieelse rahutute aegadega ning parajasti on üliõpilastega segadused (valitsus on ülikoolid kinni pannud ja mõned mässajad surma mõistnud – mistõttu kuberneril on vaenlasi ning on tehtud atentaadikatseid). Talle palgatakse “sekretäriks” (ja ühtlasi turvajaks) noormees Lju, kes võidab kõikide poolehoiu. Tegelikult on muidugi temagi üliõpilane, kes haub kättemaksu ja ta viib oma plaani väga rafineeritult raamatu lõpuks toime – keegi ei jää teda süüdistama ega kahtlustama. Kirjad, millest raamat koosneb, on pereliikmete kirjad Jegori õele Tatjanale Peterburgi või tema pojale Peterile. Ja Lju kirjad kaasosalisele Konstantinile.
Tõesti värskendav. Ja samas vahva arhailine ja venepärane.
SEHKENDAMINE 