John Patrick “Augustikuu teemaja” – Vilde teater

(Vahva reklaam🙂 Täpselt samasugune on ka Aiapeo kohta: http://www.youtube.com/watch?v=4keOksfX7SU) Käisime eile Varbusel Augustikuu teemaja vaatamas. Kuidagi tundus nii, et kui me juba suvel siin ilma lasteta linnas passime, siis peaks koos teatrit ka harrastama – vaevalt, et me muidu sinna sattunud oleksime. Ma kardan alati mingeid kahtlasi vabaõhuetendusi ja rahvateatreid. Õnneks ei olnud ma eelnevalt tükki puudutavate arvustusi lugenud ja kohale läksin puhta lehena. Nii palju olin mõnelt tuttavalt ainult kuulnud, et täitsa meeldis.

Esiteks olin muidugi suhteliselt vaenulikult meelestatud. Üleeilne etendus jäeti ära (miskipärast olid näituse avamine ja etendus ühele päevale sattunud. Ma ei ole küll kindel, võib-olla ei olnud põhjus üldse selles. Kuigi meie ostsime piletid siiski eilseks, mitte üleeilseks ära jäänud etenduseks) ja piletid lubati tagasi osta või samade pääsmetega ükskõik millisele teisele etendusele tulla. Ja mulle tundus, et enamus olid valinud eilse etenduse, mistõttu tribüün oli 18:45 (kui me kohale jõudsime) pungil rahvast täis ja istuda ei olnud enam mitte kuskile. Lõpuks hakati aida alt siiski mingeid toole välja tooma ja seetõttu õnnestus meil saada mõnusad istumisalused lausa esimesse ritta🙂 See parandas pisut meeleolu.

Tüki algus kinnitas minu eelarvamusi – oli selline komöödialik ja stampne, aga ma ei olnud ootusi väga üles kruvinud ka. Kui kapten Fisby aga väikesesse külakesse jõudis ja tegevus tõeliselt käivitus, hakkas asi üha rohkem meeldima. Teine vaatus oli üldse sutsu parem ja tüki lõppedes olin ma täiesti lepitunud ja soovitasin juba teistelegi.

Väga palju täpsemalt ei hakka kirjutamagi, seda on teised enne mind teinud. Näiteks Allik, kes Sirbis suhteliselt kiitvaid sõnu lausub, Veiko Märka, kes Ekspressis ka nii häid kui kriitilisemaid sõnu jagab, ja Danzumees, kes etenduse täielikult maha teeb. RihoLaurisaar tutvustab EPLis niisama. Paistab, et kõigil (ka blogijatel) on omad lemmikud ja oma kriitika erinevate tegelaste suhtes (v.a. Matvere, kelle tõttu see tükk nähtavasti ka müüb – ega ma ei oleks vist ainult rahvateatri ja Raivo Adlase peale kohale sõitnud küll). Lisan siis enda arvamuse:

Tekst oli algul tõesti rohkem stampe täis – mingid pesunööril rippuvad aluspüksid, mida loendatakse ja milledest iga pesukorraga üks paar kaduma läheb; sildid, mida kolonel Purdy igale poole kirjutada laseb; reisi alustamine, et sõita külasse ja auto täitub järjest ootamatute lisasõitjatega, mh. kits; etc etc. Ja samas ei oleks ma ka selle koha pealt nii kriitiline nagu Danzumees, sest sellise jandina kujutan ma enamasti suveetendusi ette ja ses suhtes ei olnud hullem ega parem kui loodetud. (Häirivaks osutub minu arust alati pigem see, kui rahvas hakkabki “valede kohtade” peal naerma).

Juba kapten Fisby ilmumisega tundus, et nüüd ongi lavale tulnud rahvateatri näitleja – mitte mängustiili pärast, vaid sellepärast, et ma ei olnud seda näitlejat (Margus Groznõi) enne näinud. Kavaleht näitas siiski, et tegemist on Rakvere Teatri näitlejaga ja mida edasi, seda sümpaatsemaks ta mulle ka muutus. Ühes arvustuses heideti talle ette liigset närvilisust läbi kogu tüki, aga entusiasmi väljendataksegi meie lavadel täpselt sellise maneeriga. Seega ei oska kriitiline olla. Pigem olen tänulik, et nägin ka mõne teise teatri näitlejat peale vanemuislaste ja teletähtede.

Märka vist ei armasta kuigivõrd Adlast (nagu ka mina – mul on neist Vanemuise näitlejatest suhteliselt siiamaani), aga selles tükis oli seesamune Purdy ka selline ebameeldiv ja sinna ta ju sobis. Näidelda ju oskab ka, seega ei oska siinkohal ka kriitiline olla. (Ja RaivoAdlas on mulle suht ebasümpaatne sellest ajast, kui ta Lutsu Tagahoovis õmblejanna ära vägistas – see pole naljaasi, eriti lapseeas! :))

Üllatavaks oli ka geiša Lootoseõis ehk MairiJõgi – et kui rahvateatril selliseid inimesi on, mis siis viga! Kodus lõin kohe otsingusse ja selgus, et ta on Viljandi Kultuuriakadeemia näitlemise alal just eelmisel aastal lõpetanud (ja HTG ka 2005). Iseasi on, kuivõrd väljaõpetatud geišad tegelikkuses nii käituda võivad🙂

Siiski-siiski, ka rahvateatri näitlejatel ei olnud häda midagi. Mul on nii kahju, et ma ei suutnud meelde jätta nende jaapanlaste nimesid, mistõttu ei saa ka kava pealt vaadata, kes neid mängisid (ja kava peal on just nimepidi, mitte ameti järgi. Leidsin Vilde teatri kodulehelt nüüd mõne üles). Aga nende seas oli võrratuid karaktereid! No kasvõi Sumata (Romero Tamre), kes Fisbyle geiša kinkis. Või poolhull kõrend-kunstnik (Oleg Želudkov), kellest tehti põllumajandusjuht ja kes hiljem mu nina ees sumomaadlust tegi (see oli minu raudne lemmik – milline anne! Vaatan, et ka Danzumees toob esile). Kuivõrd rahvateatri omad ei pidanud kuigi palju rääkima, olid nende osatäitmised tõesti head (rahvateatrite puhul on alati mingid detailid kõnes, mis ei küüni päristeatrini ja ma tõesti ei oska öelda, kuidas tulevasi näitlejaid teatrikoolis lihvitakse). Politseijuht (Tarvo Nõgesmäe?) – ka tore ja paks külamees. Demokraatliku naisühingu juht (Aire Pajur) oli mõnusalt aktiivne ja oma karakteris. Üks lühem poiss/mees, kes vahel midagi vihaselt ütlema tuli.

Iseasi on muidugi, kuivõrd nad tegelikult jaapanlastega sarnanesid (Danzumehe kriitika). Mina arvan, et võimaluste piires siiski vägagi. See oli ju suveteatri komöödia ja ausalt öeldes oleks olnud igav näha tõeliselt väikest kasvu pilusilmseid ja vaoshoitud jaapanlasi (kujutlegem, et Baskin oleks kasutanud mõnd jaapani rahvateatrit, onju. Filmis võiksid vbolla sellised pisiasjad paigas olla). Pealegi ei saa me otsustada lihtsa jaapani väikeküla elaniku üle aaastal 1945 selle järgi, keda me näeme turistidena või suurlinna tänavatel 21. sajandil. Minu arust nägid enamus uskumatult jaapanlaste moodi välja – naiste korralikud soengud, pilumaks värvitud silmad (kas seda tõesti eelmisel aastal ei olnud?), hoiak. Peeter Sibul kapten McLeanina oli üks suuremaid sõnalisi rolle, mis rahvateatrinäitlejale selles tükis oli antud. Nagu ka Märka (vist?) ütles, tekkis seal just kõige selgem tunne rahvateatrist, aga samas mängis ta enamasti ikka asjad välja ja sobis jälgimiseks küll. Seda enam, et ta pidigi selline ullike-hulluke olema nagu hiljem (mitte ilmudes).

Ja ma räägin siin sõnalisest-mittesõnalisest rollist, eks… Tegelikult rääkisid kõik “külaelanikud” ju ainult jaapani keeles. Ja nagu tundub ühe artikli põhjal, siis nad ongi mingid algteadmised (vast siis hääldusest?) jaapani keelest saanud. Seega ei saanudki enamasti mingite intonatsiooninüanssidega nässu minna (kindlasti oleks märksa raskem tükki nautida, kui ise jaapani keelt oskaks. :)), tundmatus sõnamulinas esitatud intonatsioonid olid aga veenvad!!! Ses suhtes minu arvates täiesti geniaalne lahendus (kirjanikult siis sedapuhku vist?).

No ja Matverest ei ole ma midagi kirjutanud. Ma nagu ei oskagi miskit kirjutada (imelik, et eelmine teatriskäik oli just Matverega tükk – suht harva siiski ju käin ja enamasti ikka ainult Vanemuine). Kui Matverest sai näitleja, siis ta meeldis mulle väga. Vahepeal arvamus justkui kahanes, kuigi nähtavasti mitte teatritükkide põhjal, kuna ma olen teda teatris nii minimaalselt näinud (Arkaadia. Kas midagi veel? Teles). Nüüd on ta aga juba vanuselt ka selline… no mitte poisike enam, vaid kuidagi vanem ja targem ja väärikam. Sellisena meeldib ta mulle jälle. (Rääkimata sellest, mida ta oma häälega GeorgOtsaks tegi). Eilses tükis oli tal muidugi ka oma karakter – ta oli nii keele kui kultuuri tõlk jaapanlaste ja ameeriklaste vahel, rääkides “inglise keelt” aktsendi ja vigadega – , mistõttu mulle tundus tema valik sinna ossa põhjendamatu raiskamisena, aga mida edasi, seda põhjendatum see valik siiski tundus ja lõpus, kui ta oma mõttetarkuseridu publikule jälle kordas, endal selline juba keskealise mehe kaval naeratus näol, oli selge, et valik oli vägagi õnnestunud. (Kus, pagan, ta nii pruuniks oli päevitunud? Nädalaid merel? No täpselt nagu külaelanik – iseasi, kas jaapanlased üldse kunagi päevituvad või värvi muudavad :)).

Ja sisust ei ole ma midagi kirjutanud. Sisuks oli, kuidas ameeriklased peale II maailmasõda jaapanlastele demokraatiat õpetama tulevad ja need kõige äpardunumad on siis kuskile äärealadele saadetud – kolonel Purdy, kes omakorda veel kaugemale saadab eelneva äpardumis-CV-ga noore humanitaarist kapten Fisby – väikese Okinawa saare äärealale veel väiksemasse külasse. Kapten läheb, kohalikud kehtestavad demokraatia (enamus otsustab, mida siiski ehitada ja õppida) ning demokraatia asemel juurutab kapten juhuslikult turumajanduse – st. hakkavad maguskartulitest viskit tootma ja ameerika sõjaväelastele müüma, mistõttu nende küla rikastub. Seega sisu on ka põhiloomuselt lihtne ja labane, aga peamine võlu ongi kontaktid lihtrahvaga nii sisulises kui lavastuslikus plaanis.

Ja mis põhjusel Matvere seal äkki autoga kaks tiiru ümber tribüüni kihutas? Vot ei tea, aga adrenaliini lõi üles küll (seda enam, et istusime esimeses lisareas, mis vähendas sõidutee laiust) ja aplausi teenis ära🙂 Videol filmitud kuskil mujal, aga põhiolemuselt oli sõit sama õudne ja pidama jäi sama õudselt kivimüüri ees.

Minu lõplik arvamus: meeldis. Soovitan. (Ja meeldis rohkem kui Aiapidu – mis iseenesest eelmisel aastal ka isegi üllatas, kuna toona ei osanud üldse midagi loota. Ses suhtes lausa imestan sedapuhku, Danzumees)

This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

John Patrick “Augustikuu teemaja” – Vilde teater on saanud 4 vastust

  1. Aivi ütles:

    Teemaja produtseeris siiski MTÜ Kell 10, mis on Roman Baskini hallata. Seega on vormiliselt tegemist erateatri projektiga, milles osalevad nii professionaalid kui harrastajad (Vilde teater).
    Tead küll, lihtsalt norimise mõttes😀

  2. sehkendaja ütles:

    Jah, täitsa nõus. Kas ma suutsin seal väita, et rahvateater ise tegi?🙂

  3. Danzumees ütles:

    Oioioi, Sulle meeldis… ma ei saa aru… aga samas massidele ongi see meeldinud. Mina istusin ja piinlesin. Minu viga ongi ilmselt selles, et ootan suveteatrilt enamat kui lihtsalt “suveteatrit”🙂

    Aga, et Aiapidu meeldis Sulle vähem… tõesti? Vaatasid ikka majas sees? Tunded olid ju palju sügavamad ning tasandeid rohkem ja inimsuhtedki paremini välja mängitud – eriti Toompere ja Vahtrik tegid ju superrollid. Vahtrik kandideeris isegi Teatriliidu aastaauhinnale…

    Ma olin kriitiline siis ja praegu tagasimõeldes, siis arvan täiest samuti.

    Hmmm, minule meeldis näiteks praegu Tartus mängimisel olev Põrgupõhja🙂 Sandra Üksküla ja Raivo E. Tamm ja eelkõige oli see põnevalt lavastatud… kes tegelikult suuremad vanapaganad on, kas sarvik või ametnikud, ehk me ise… Igati vinge. Aga Augustikuu Teemajas ei olnud kohe üldse midagi minu jaoks. Mina vajan sisu või siis vormi, aga seal ei olnud õieti kumbagi… See vähenegi sisu oli minule varem tuttav kah… ja vormis jäädi kõvasti alla igivanale filmile.

    Muidugi Matvere on alati väärtus omaette. Et midagi siiski ja mõned huvitavad harrastusnäitlejad kah… tegelikult ei olnudki asi näitlejates.
    Nonii nüüd läks lobisemiseks🙂

  4. sehkendaja ütles:

    🙂 Mina ei ole massid, eriti teatri osas. Teatris mulle enamus asju ei meeldi, mida kiidetakse. Jajaa.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s