41. Oskar Luts “Vaikne nurgake”

Tundub nime ja EPLi sarja valituks osutumise tõttu, et üks tähtis tekst eesti kirjanduses. Käisime kevadel just Lutsu majamuuseumis ka (esimest korda oma elu jooksul, kuigi olen ju tartlane!) ja seal jäi kirjanikust väga armas mulje. Muuseumi pidav proua oli ise kõigega väga kursis ja oskas väga kenasti seletada. Linnaraamatukogus on kohvik nimega Vaikne nurgake (tundub, nagu armas väike puhvet, aga kahjuks oli nii kange liisunud õlle lõhn – tühje kaste hoiti leti lähedal ja see lõhn sarnaneb väga vetsuhaisule – rikkus minu jaoks mulje täiesti. Aga ma ei ole lootust kaotanud).

Ja nüüd siis raamat ise. Et portreteerivat kenasti kolmekümnendate Tartut ja inimesi, majanduskriisi aeg. Ei tea. Inimesi portreteeris küll kenasti, ju see on Lutsu üks tugevamaid külgi. Teiseks tuleb välja jälle alter ego justkui Arno Tali – selline lüüriline ja veidi äpu. Tegevus toimus majas, kuhu Heino Anderson üürnikuks saabus, elades koos Vestbergide perekonnaga, kõrvaltoas allüürnik Rein ka. Üleaedsed (või hoovikaaslased? jäigi veidi arusaamatuks, kuna lugesin vist pealiskaudselt) härra ja proua Lücke, proua Leisnerid, mingi venelane Zarubajev perega. Korra käib ka härra Vestbergiga puhvetis, kohates mõisast ilma jäänud baltisakslasi nagu Lückegi.

Et kolmekümnendad? Need mõisast ilma jäänud baltisakslased vilksatasid läbi, aga põhiliine dialoog käis siiski olme ümber, ajuti oligi kirjutatud kui näitemäng. Peresisesed nääklemised. Üleaedsete nääklemised. Mehed napsu võtmas (aga maailma probleeme ülearu ei arutata*). Peretütre ebameeldivalt pealetükkivad mängud, et minategelast endaga romaani tõmmata. Tüütu ämm. Ühesõnaga – mul ei olegi kuigi palju sõnu sellise raamatu jaoks. Ei saa öelda, et väga oleks meeldinud või et kuskiltki oleks meeldinud.

Üks tore mõttekäik õhtul verandal istuvate meeste napsuvõtmispeost, kui läheb pimedaks ja peremees pakub, et on aeg kotile kobida, naabrimees aga leiab, et ilusal kevadööl see ei sobi:

Mina võin tuua küünla, aga arvestagu härra Lücke sellega, et küünla põledes kaob kogu see luule me ümbert.

“Nojaa, osalt küll, aga sinna pole midagi parata. Pimedas, nagu näete, kaob proosa: me ei näo midagi kallata ega lõigata.” (lk. 37)

* “Jah, eestlane oli hea ja hoolas põllumees – see on õigus; aga nüüd on ta enda läbi ehitanud, läbi koolitanud, läbi laiselnud ja läbi prassinud. Kaputt. Kõige kibedam pirn, mis ta endale pani, on just see viimane. Jüri ja Jaan nägid, et raha tuleb ja laenu antakse – mis muud, kui davai tantsu. Klaverid ja raadiod koju, ehitusmeistrid tööle – ja ise kõrtsi. Aga see on kõige hullem lugu, kui mats hakkab laristama. Esiteks tal polegi jumal teab kui palju laristada, ja teiseks: ta ei tunne piiri, kui kaugele tohib minna.” (lk. 27)

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s