46. “Naine Berliinis. Päevikumärkmed 20. aprillist 22. juunini 1945”

Olin selle raamatu pealkirja endale üles kirjutanud. Kust, ei tea. Paistab, et raamatukogus ei olnud nii taganõutud ka – sain kohe kätte.

Soovitan lugeda. St kui on teada, et tegemist on päevikuga ja et ülestähendused on tehtud 20. aprill – 22. juuni 1945 Berliinis, siis tead ka, mida oodata. Väidetavalt on autoriks Marta Hillers, kuigi autor soovis omal ajal tõesti anonüümseks jääda, et üldiselt kõigi olukorda edasi anda. (Avalikustati peale naise surma 90-aastaselt, 2001. aastal). Esmalt pommitamised, majaelanikud keldris. Edasi venelaste pealetung ja vägistamised. Siis toibumine rünnakutest. Ellujäämisest Berliinis. Kõige kummalisem on, et nt. peale 200 lehekülje läbilugemist on möödunud ainult ca üks kuu. Või 100 lehekülje taha sündmustele viidates on tegemist “eelmise nädalaga”. (Viimased 100 lk lähevad ka ajaliselt rutem, kuna iga päeva kohta kirjutatakse vähem). Aeglane, detailne ja ometi väga ülevaatlik ja üldine vaade aeglasele ajale, raskele ja šokeerivale ajale. Mõte raamatust: “Pisarate hulk maailmas on konstantne”. Kui rahuajal vägistatakse, on palju pisaraid ühe juhtumi ümber. Sõja ajal on kollektiivne trauma, päev läbi ei ole võimalik nutta.

(Muide, kõikides arvustustes toonitatakse just, et see on raamat vägistamisest, aga vägistamine oli lihtsalt üks osa, millega tuli toime tulla. Tegelikult oli see ju raamat näljast, sõjast, naistest…)

Niisis on selles raamatus ka väga tugevalt ja oluliselt sees naise vaade sõjale, meeste heroilisus seoses sõjaga on kadunud. Läbi täpse argikirjelduse antakse jällegi realistlik pilt kogu sellele “kangelaste” üritusele.

Deserteerimine näib äkitselt enesestmõistetav, lausa igati tervitatav. Mõte läheb Leonidase kolmesajale spartalasele, kes Termopüülides vastu panid ja käsku täites langesid. Sellest räägiti koolis, me pidime seda imetlema. Siin-seal võivad kolmsada Saksa sõdurit samamoodi käituda. Kolm miljonit seda ei tee. Mida suurem ja juhuslikum on inimkogum, seda väiksem on kooliõpiku heroismi võimalus. Meil, naistel, pole selleks loomu poolest erilist kalduvustki. Me oleme mõistlikud, praktilised, oportunistlikud. Eelistame elavaid mehi. (lk. 28, tõlk. HeliMägar)

Lausa kummaliselt passiivselt paistavad taustal saksa mehed. Vene sõjaväelased on muidugi värvikamad, kuna nendega on aktiivne ja ohtlik kokkupuude suurem.

Märkan neil päevil ikka ja jälle, kuidas minu tunded, kõigi naiste tunded meeste vastu muutuvad. Meil on neist kahju, nad näivad nii armetud ja jõuetud. Nõrgem sugupool. Pealispinna all hakkab naistes maad võtma teatav kollektiivne pettumus. Tugevat meest ülistav, meeste valitsetud natsimaailm on kõikuma löönud, ja koos temaga ka “mehe” müüt. Varasemates sõdades võisid mehed hoobelda sellega, et neile kuulus privileeg tappa või isamaa eest tapetud saada. Nüüd oleme meie, naised, selles osalised. See muudab meid, teeb ülbeks. Sõja lõpus lisandub paljudele teistele kaotustele ka meessoo lüüasaamine. (lk. 47-48)

Muuhulgas naeruvääristab ta meeste strateegiaid:

Vahepeal arutlesime alkoholi teemal. Härra Pauli oli kuulnud, et sõdivatele Saksa väeosadele olevat antud korraldus alkoholivarusid mitte kunagi hävitada, vaid jätta need jälitavale vaenlasele, sest kogemuste põhjal hoiab alkohol vaenlast kinni ning kahjustab tema edasist võitlusvõimet. See on selline meeste jamps, mille mehed on meeste tarvis välja nuputanud. Kui nad kas või kaks minutit mõtleksid, küllap siis taipaksid, et alkohol teeb himuraks ja suurendab tohutult sugukihu. Olen veendunud, et ilma selle rohke alkoholita, mis need tüübid meie juures kõikjalt eest leidsid, oleks ette tulnud poole vähem vägistamisi. Need mehed pole mingid Casanovad. Nad peavad end ise kõigepealt nurjatuteks tegudeks üles kihutama, sisemised tõkked eest uhtuma. Seda teavad või aimavad nad isegi, muidu ei ajaks nad nii innukalt kangemat kraami taga. Järgmise sõja korral, mida peetakse keset naisi ja lapsi (kelle kaitseks mehed varem väidetavalt sõtta läksid), tuleks enne oma vägede taganemist iga allesjäänud tilk meeli erutavaid jooke rentslisse valada ning veinilaod ja õllekeldrid õhku lasta. Või korraldatagu minugipoolest enne seda oma inimestele veel kähku üks lõbus öö. Ainult et alkohol oleks kadunud, kuni naised on vaenlase haardeulatuses. (lk. 174-175)

Samuti tuleb välja kontrast saksa korra ja venelaste korratuse vahel. (Üldistada ei saa, kuna raamatu jooksul kohtab ka väga meeldivaid või haritud venelasi). Olgu siinkohal näiteks tsitaat korraldustest/ähvardustest:

/—/ Edasi on kirjas, et kõik relvad tuleb ära anda. Maju, kust leitakse relvi, ähvardab samuti kollektiivne karistus. Ja maju, kus mõne venelasega midagi juhtub, ähvardab surm. Ma ei suuda hästi ette kujutada, et meie omad lamaksid kusagil relvaga venelasi varitsedes. Seda sorti mehi pole ma igatahes neil päevil kohanud. Meie, sakslased pole partisanirahvas. Meie vajame juhtimist ja käskimist. Sõites Nõukogude rongiga, mis reisijat päev päeva järel läbi maa kiigutab, ütles kord üks venelane mulle: “Saksa seltsimehed vallutavad rongijaama tormijooksuga üksnes siis, kui on eelnevalt lunastanud kehtivad perroonipiletid”. (lk. 155)

Päeviku ülestähendused kestavad kaks kuud. Lõpuks võtab ta mitu päeva korraga kokku – mh. tuleb sel ajal tagasi tema (endine?) peigmees, kellega sõda teed lahku oli viinud. Nagu irooniaks ei suuda mees naise üleelatut läbi seedida ja põhimõtteliselt heidab talle ette “litalikku kõneviisi” vms. Väidetavalt oli ka Marta Hillersi mees ta just samadel põhjustel maha jätnud.

FagiraDiMorti Ekspressis. Tõlkija Postimehes. IngaSapunjan Lugemissoovituse blogis. Lühike ülevaade Marta Hillersist Wikipedias. Sellest on tehtud ka film, aga… no põhiline tugevus oli just detailsel kirjeldusel päevast päeva, mitte ollivuudlikul sisul.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to 46. “Naine Berliinis. Päevikumärkmed 20. aprillist 22. juunini 1945”

  1. Pingback: „Süütud” kolmapäeval, 17. jaanuaril kell 21.35 ETV2-s | Loe seda, mida Sa filmis ei näinud

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s